Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks,
et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse,
saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda.
Kiri efeslastele 4:11−13
Issand on andnud neile, kes peaksid olema Tema inimestest käsilased, vahendite, võimekuse ja mõju talendid, vastavalt nende suutlikkusele rakendada neid ande mõistlikult Tema teenimisse. Ta on igaühele andnud tema töö. „Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks.“
Milleks määrati need erinevad töölised? „Et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea − Kristus.“ (Kiri efeslastele 4:12−15)
Sellest kirjakohast näeme, et Issand on määrand töölised ja töö on neile antud, pidades silmas kindlat eesmärki. Prohvetid, apostlid, evangelistid, pastorid, õpetajad − kõik peavad töötama selle nimel, et pühi inimesi valmistada teenimistööks, et kõik jõuaksid Jumala Poja tundmise ühtsusesse. Kas see eesmärk pole väärt hoolikat tähelepanu? Kas me ei näe, et koguduses on mõni eriline töö hooletusse jäetud, nii et pühad ei ole saavutanud seda täiuslikkust, mida Jumal neilt ootab? Kui teenimistöö oleks tehtud, oleks kogudus valmis ja õpetatud suureks tööks, mis on nende kohus. Tõde oleks esitatud nii, et Issanda Vaim oleks liigutanud südameid, patused oleksid jõudnud patutundmisele ja pöördunud ning võtnud sisse oma koha Kristuse järelkäijatena. − The Review and Herald, 7. märts 1893.
In English