1920. aasta Eesti liidu konverentsil otsustati mind saata Taanimaale misjonikooli. Sügisel sõitsingi Skodsborgi. Kool oli juba alanud, aga taani keel oli mulle võõras. Olin oma õpingute pärast väga suures mures. Ühel päeval, kui kõik õpilased olid klassis ja mina üksi toas, langesin ma põlvedele ja palusin väga südamest Jumala poole. Tänan Jumalat selle kalli eesõiguse eest, et tohin siin misjonikoolis olla, „aga Sa näed, et päevad mööduvad ja ma ei jõua oma õppimisega edasi. Armas Jumal, tee mu mõistus lahti, aita mind seda keelt mõista. Ja kui sünnib see hirmus asi, et ma Sinust peaksin ära langema, siis palun, võta see taani keel minult ära.“
See palve oli tulnud väga südamest ja oli tõesti julge palve. Palvest üles tõustes oli südames suur rahu. Enne palvesse jäämist oli mu kooli õpik avatult lauale jäänud. Ma võtsin selle ja hakkasin sealt lugema. Ma ehmusin! Lugedes seda leidsin, kui kerge on nüüd lugeda ja mõista ja meelde jätta! Sellest päevast alates muutus taani keele õppimine nii kergeks ja kõik jäi meelde. Minu osa oli ikka õppida, aga Jumala osa oli seda mulle meelde jäädvustada. Ja sellest päevast alates oli taani keele õppimine tõeline nauding. Jumala õnnistus oli nii silmapaistev.
Me elasime kolme õega koos ühes toas. Üks neist õdedest oli taanlanna, endine kooliõpetaja, nüüdne pensionär, tema andis mulle palju abi, tehes minuga etteütlusi ja mind õpetades. Seda keelt ei saanud ma ühekorraga mõistma – mul tuli teha oma osa ja Jumal õnnistas sellist õppimist. See keel on mul tänaseni olemas (78-aastaselt). Jumal ei ole seda minult ära võtnud nüüd juba 56 aastat.
Jah, kiitus Jumalale, kes on palvetekuulja Jumal!
Marta Daniel (helisalvestiselt üles kirjutanud Luule Daniel)
In English