AEGA ON VÄHE!

23. oktoobri öösel 1879. aastal umbes kella 2 paiku puhkas Issanda Vaim minu peal ning ma nägin stseene tulevasest kohtust. … Jumala suur kohtupäev oli just tulemas. Kümme tuhat korda kümme tuhat olid kogunenud suure trooni ette, millel istus majesteetliku välimusega isik. Mitmed raamatud olid Tema ees ning igaühe kaanele oli kirjutatud kuldtähtedega, mis näisid tuleleekidena: “Taevane aruanne”. Avati üks neist raamatutest, mis sisaldas nende nimesid, kes pidasid end usklikeks. … Kui nende inimeste nimesid ükshaaval nimetati ja mainiti nende häid tegusid, lõid inglite näod pühas rõõmus särama. …

Avati veel teine raamat, millesse olid kirja pandud nende patud, kes peavad end usklikeks. Üldkokkuvõttena nimetati igaühe puhul isekust, ning sellele järgnes ka loetelu kõikidest muudest pattudest. … Kui Püha, kes istus troonil, aeglaselt raamatulehti pööras ja Tema silmad hetkeks igal inimesel peatusid, tundus, et Tema pilk lausa põletas hinge. Samal hetkel möödus selle inimese silme eest kogu tema elu nii selgelt nagu oleks iga sõna seal olnud kirjutatud tulekirjas. …

Üks grupp inimesi olid registreeritud kui Jumala töö takistajad. … Nende elus olid esikohal olnud nemad ise, nad olid tegutsenud vaid omakasupüüdlikel eesmärkidel. …

Siis küsiti neilt: “Miks pole te pesnud oma iseloomurüüsid ning teinud neid valgeks Talle veres? … Te ei saanud osa Tema kannatustest ega saa nüüd osa ka Tema aust.” … Siis suleti raamat ning Isikult, kes istus troonil, langes kate, mis oli varjanud Tema, Jumala Poja hirmuäratavat au.

Stseen kadus ning ma leidsin end veel ikka maa peal olevat. Tundsin kirjeldamatut tänu, et Issanda päev polnud veel saabunud ning et meil on veel ikka hinnalist armuaega, et valmistuda igavikuks.4T 384.387