Paulus

Püha kohus, mis oli Paulusele antud kohtumisel Hananiasega lasus tema südamel järjest suurema raskusega. Kui Paulus vaatas vastusena korraldusele „Vend Saul, näe jälle!“ esimest korda sellele vagale mehele otsa, ütles Hananias Püha Vaimu sisendusel talle: „Meie isade Jumal on su määranud tunnetama tema tahtmist ja nägema seda Õiget ning kuulma häält tema suust, sest sina saad tema tunnistajaks kõigile inimestele selles, mida sa oled näinud ja kuulnud. Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse ja lase ennast ristida ning oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime!“ (Apostlite teod 22:13−16)

Need sõnad olid kooskõlas Jeesuse enda sõnadega, kes oli Saulust Damaskuse teel peatades teatanud: „Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan. Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde ma nüüd su läkitan avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.“ (Apostlite teod 26:16−18)

Kui Paulus südames neile asjadele mõtles, mõistis ta üha paremini, mida tähendab kutse olla „Jumala tahtmisel Kristuse Jeesuse apostel“ (Kiri efeslastele 1:1). See kutse ei olnud „inimeste poolt ega mõne inimese kaudu, vaid Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa läbi“ (Kiri galaatlastele 1:1). Tema ees oleva töö tähtsus sundis teda hoolikalt Pühakirja uurima, et ta võiks kuulutada evangeeliumi „mitte aga inimliku tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei muutuks tühiseks“ (1. Kiri korintlastele 1:17), „vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes“ (1. Kiri korintlastele 2:4, 5). − The Review and Herald, 30. märts 1911.