Mulle meeldivad värvid. Kui saaksin, kasutaksin neist üksnes helgeid. Soovin sinu ellu, hea lugeja, helgeid värvivalikuid! Kui ka keset su parimate kavatsustega maali potsataks mõni tume värvilaik, ära heitu, vaid kae seda, mis taustal on – selged jooned, tõmmatud Taevase valguse käega, et näidata – see valge paberileht ongi arm, mis jääb alles ka siis, kui see on kaetud kõiksuguste sigrimigridega sinu enda poolt. Arm ei kao, just nagu ei kao ka too valge paberileht ühe maali taustalt.
Kui võrrelda olevikku ruumiga, on mineviku uks sellesse ruumi alatiseks suletud. Võti on heidetud ei-tea-kuhu. Tuleviku-uks on veel avanemata. See, mis on, on siin ja nüüd, tänane päev, alanud päev, käesolev hetk, see tuba, mille kaks ust – üks tahapoole, teine ettepoole – on suletud. Selles tänases toas oled sina, käes pintsel, su ees valge paberileht ning kõrval värvid. Mida maalid sinna valgele, armuga kaetud paberilehele, mille iga kiud ootab sinupoolset panust sellesse hetke, et saada tõeliseks, et imeda endasse värve, mida sinna otsustad tõmmata, ning vormuda reaalsuseks? Ja kes on see „vanem”, kes su kätt suunab, kes on „üle kõige” ning kelle juhendamise all sa oma maalikatseid teed? Kui palju voli sa annad Talle end juhendada? Või tead sa kõike juba isegi ning Tal polegi asja su ellu?
Tarka juhtimist pintslitõmmetele, sest kui ise veel ei oska, on Keegi, kes teab ja toetab!
Janne Kütimaa
In English