Võitjad ja kaotajad

Meenub üks ammune talvine õhtupoolik. Töötan koolis õpetaja ja klassijuhatajana ning tolle aasta sügisel olin saanud uue klassi, seekord kümnenda. Käisid kooli karikavõistlused korvpallis. Sel pärastlõunal toimus finaalmäng, milles tegid kaasa minu klassi poisid.

Olen alati toetanud noormeeste spordihuvi, sest tean, kui võimas kasvatusvahend võib olla sport, eriti veel ilmalikus perekonnas, kus sageli muud hooba keskendumise ja loobumise, aga ka distsipliini harjutamiseks polegi.

Kümnendike vastasteks olid neist küll paari klassi jagu nooremad, kuid aastaid treeninud, oma ea kohta üsna pikakasvulised mehepojad. Kuna nad harjutasid maineka klubi ridades, siis pidasid end ammu tegijaiks ning olid ette võidus kindlad. Paraku ei laabunud mäng nii, nagu esialgu loodeti. Kümnendike vastased olid silmnähtavalt endast väljas: õiendasid kohtunikega, ei tahtnud oma vigu tunnistada, ropendasid, sõimasid, süüdistasid võistkonnakaaslasi, kes polnud piisavalt täpsed või kiired.

Mõtlesin tol korral, et inimene, kes kaotada ei oska, peaks palliplatsilt parem eemale hoidma. Viimasel ajal olen aga tihti mõelnud, kas me kristlastena ikka väga erinemegi neist õnnetuist korviküttidest. Kas suudame mänguväljakul (elus) jääda kristlasteks ka kaotusseisus? Kas jaksame taluda väärikalt võidugi rasket koormat?

Me kõik oleme osalised ühes suures vaatemängus, mille käigus saab selgeks patu koledus, ja mitte kõik ei sõltu meie valikutest. Keegi meist ei saa valida, millises riigis või perekonnas ta sünnib. Kui spordi keeles väljenduda, siis mõnel on stardipakk mitu meetrit teistest eespool, teisel jälle tükk maad tagapool. Tähtis pole verstaposti number, milleni ma jõudnud olen, vaid see, kuidas ma oma jooksu jooksen, kas ma ikka õiges suunas liigun. Loomulikult on oluline treenida, keha ja vaim vormis hoida, aga võit ei ole minu käes. Vana kuningas Saalomon on meie jaoks kirja pannud kuldaväärt tarkuse: „Hobune seatakse valmis tapluse päevaks, aga võit on Jehoova käes” (Õp 21:31). Jumal teeb teoks oma plaani ja meie osaks on õigel ajal õiges punktis olla, jääda kuuldele ning valmistuda täitma Isa tahet. Jooksurajad ei pruugi alati kulgeda kõrvuti ja seepärast on mõttetu kokku lugeda läbitud miile ning meetreid, mõõta aegu, et neid siis võrrelda. Igaüks jookseb oma jooksu. Patuta pole meist keegi. Midagi head meil endal pole, kõik on kingiks saadud. Ja kui ma milleski teistest tugevam olen, siis on Jumalal sellegi asjaga mingi plaan.

Ainus võitlus, mis tuleb tõesti ära võita, on lahing iseendaga, ja selleski pole võimalik oma jõuga edu saavutada. Kõik muu on vaid mäng ja inimlikud kokkulepped, mis muutuvad kohe, kui muutuvad olukorrad. Ometi on need mängud nii tõsised, et kaotajaks jääb igaüks, kes Jumala juhtimiseta neisse sukeldub. Mida ägedamalt keeb võitlus maise edu pärast, seda enam surub Saatan peale iseloomujooni, millel pole Vaimu viljadega midagi ühist.

Anne Jaama