Ava uks Temale

Mis mulle meenub kõigepealt, kui kuulen sõna „lõpuaeg”?

Jüngrid küsisid Jeesuselt Tema tuleku ja maailmaajastu lõpu tunnuse kohta. Ilmselt otsisid nad midagi väga konkreetset. Jeesus vastab hoiatusega eksituste eest, avardades eksituste mõistet oma pikas ja põhjalikus arutluses veel valekristuste, valeprohvetite ja nende tunnustähtede ja imede mainimisega. Ja siis toob Jeesus nende ette laiaulatusliku panoraami erinevatest olukordadest ja sündmustest, milles osa (Jeruusalemma, sh templi hävitamine) pidi toimuma veel nende eluajal, kuid suurem osa siiski kauges tulevikus.

Meie, kes elamegi selles kauges tulevikus, vaatame minevikku, kus on maailma ajastu lõpp-perioodi sisse juhatav Lissaboni maavärin, pime päev ja tähesadu. Meediakanalid toovad pidevalt meieni sõnumeid sõdadest, vaenust rahvagruppide ja rahvaste vahel, samuti kohutavast näljast mitmes maailma paikkonnas, järjest sagenevatest maavärinatest ja muudest looduskatastroofidest. Elame keset kuuldusi kõigest sellest, mida Jeesus nimetab „sünnivalude hakatuseks”. Kõik need märgid pole meid enamasti isiklikult puudutanud (v.a meie reaktsioonid nende kuulmisel, nii hoiakute, tunnete kui mõtete näol), ometi on palju Jumala lapsi otse nende „sünnivalude hakatuste” keskel. Meie saame paluda neile armu ja jõudu ustavaks jääda.

Matteuse 24 salmides 9–11 kirjeldab Jeesus juba neid sündmusi ja olukordi, mille saabumist me seostame nn ahastuse ajaga ja mille tundemärgid – kõigi rahvaste viha alla sattumine ja teise reetmine enda naha päästmiseks ning ülekohtu väga võimas kasvamine – ei ole veel üldiseks muutunud. Kuigi kuuleme infokanalite vahendusel üksikutest juhtudest. Mida muud kui järjest suurenevat kurjust ja vihkamist kujutavad endast need kohutavad terrorismiavaldused mitmel pool maailmas? Nii et olemegi ümbritsetud ülekohtu võimsast kasvamisest.

Laodikea kirjas on tajutav Kristuse armastus ja mure ning valu oma leige, jahtunud armastusega koguduse suhtes. See on ju armastus, mis annab meile, armetutele ja vaestele, nõu „osta” Temalt raskustes puhastunud usukulda, mis on tõeline, jäädav rikkus; „usk, mis on tegev armastuse kaudu”.

Kui avame ukse Temale, kaob leigus, esimene armastus lööb uues värskuses särama ning süveneb ja kasvab üha.

Just seepärast meenub mulle olulise ajamärgina Jeesuse mainitud armastuse jahenemine. See võib siiski uuesti lõkkele lüüa – Tema algatusel ja armastusest meie suhtes.

Kõrvaldagem Temalt abi ja jõudu usus vastu võttes oma südamest ja elust kõik see, mis takistab ukse avamist Temale. Sest selles üksi on lahendus ja võit. Sest „kui keegi minu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga”.

See on meie Issanda igatsus meist igaühe suhtes. Ärgem laskem Tal pettuda!

Aino Ormus