Rõõmusõnum Patmoselt

Avaldatud 29.6.2012, rubriik Päeva sõna

„Aga inimesed, keda neis nuhtlustes ei tapetud, ei parandanud meelt oma kätetööst, et nad oleksid loobunud kummardamast kurje vaime ning kuld- ja hõbe- ja vask- ja kivi- ja puujumalaid, kes ei suuda näha ega kuulda ega kõndida. Nad ei parandanud meelt oma mõrvadest ega oma nõidustest ega oma hoorustest ega oma vargustest.” (Ilm 9:20, 21)

See on tõesti hämmastav lõik. Inimesed on siin läbi läinud ko-hutavast viletsusest. Neid on rünnanud sajad miljonid marodöörid (Ilm 9:16). Neid on rünnanud tuli, suits, väävel ja apokalüptilised hobused maosarnaste sabadega, mis hammustavad. Üks kolman-dik inimkonnast on nendes hädades hukkunud. Võiks arvata, et ülejäänud inimkond on kõigest möödunust palju rohkem traumas kui njujorklased 2001. aasta 11. septembril. Aga nad keelduvad kahetsemast. Hämmastav.

Ühel päeval sai üks kaplan palve külastada George’i intensiiv-ravi osakonnas. Kaplan sai teada, et George on 47-aastane, aga kui ta palatisse sisenes, arvas ta, et on vales kohas. Patsient nägi välja pigem 60-aastasena. Kaart näitas, et kaplan oli õiges kohas ja mees vastas nimele, mis kaardil kirjas.

George oli lina all ja rääkis, nagu oleks tal äärmiselt külm. Ta värises ja oli meeleheitel, nagu kartes, et iga hingetõmme võib olla viimane; ta rääkis nii, nagu oleks uppumas.

„Ma tahan...(hingeldamine, hingeldamine) oma elu korda saa-da. Ma soovin... (hingeldamine, hingeldamine) oma elu korda saada... Ma tahan muutuda.”

Jumal saab George’i sarnaste inimestega väga lihtsalt töötada. See mees teadis oma vajadust Jumala järele. Ta oli viiendat päeva alkoholismist võõrutamisel. Tema keha oli harjunud alkoholis „marineeruma”. Keha, meel ja hing panid kõigega, mis tal oli, mürgi eemaldamise protsessile vastu. George tundis, et ta ei jää ellu, ta värises valu käes. Inimesed nagu tema kuulevad selgelt Jumala kutset meeleparandusele ja soovivad oma elule uue suuna anda.

Meie teksti juures on hämmastav see, et see kirjeldab maa aja-loos hetke, mil enamus inimesi on samasuguses seisus nagu Geor-ge, kuid tõrguvad siiski meelt parandamast. On võimalik ignoree-rida Jumala kutset ja teha seda korduvalt, kuni inimene jõuab kohta, mil isegi täielik põhjavajumine ei aita Issandal temani jõu-da. Ma pööran Talle tähelepanu pigem headel päevadel.

Issand, tänan Sind nende paljude viiside eest, millega Sa mind iga päev kutsud. Ma olen seadnud oma südame täna kuulama ja meelt parandama. Õpeta, mida ma pean tegema.