IGAVESTI ELAVAD INIMESED

Kirjas heebrealastele on väljendatud eesmärk, mis peaks iseloomustama kõiki kristlasi võidujooksul igavese elu poole. … Kadedus, pahameel, kurjad mõtted, himud – need on asjad, mille kristlane peab maha jätma, kui ta tahab edukalt joosta surematuse võidujooksu. Iga harjumus, mis viib patusse ning toob Kristusele häbi, tuleb kõrvale heita, ükskõik kui suur on ohver. Taeva õnnistused ei saa tulla ühegi inimese peale, kes ei allu õiguse igavestele põhimõtetele. Ühest hellitatud patust on küllalt, et rikkuda kogu iseloom ja eksitada teisi.

“Ja kui su käsi sind pahandab,” ütles Päästja, “raiu ta maha; parem on sul vigasena minna ellu kui et sul on kaks kätt ja pead minema põrgusse, kustumatusse tulle, ja kui su jalg sind pahandab, raiu ta maha; parem on sul jalutuna minna ellu kui et sul on kaks jalga ja sind heidetakse põrgusse.” Mk 9, 43-45 Et päästa ihu surmast, tuleb käsi või jalg sellest eemaldada, või isegi silm peast välja torgata – kuivõrd innukad peaksid kristlased olema patu hülgamises, mis toob surma hingele!

Antiikajal ei saanud võistlejad oma võidus kunagi ette kindlad olla isegi siis, kui neil oli väga range enesekontroll ja distsipliin. …

Selline ei ole kristlase eluvõitlus. Mitte keegi, kes vastab tingimustele, ei saa võidujooksu lõpul pettumuse osaliseks. Mitte keegi, kes on innukas ja püsiv, ei kaota. See pole võidujooks, kus selgitatakse tugevaim ja kiireim. Ka kõige nõrgem lunastatu võib tugevate kõrval seistes lõpuks kanda aukrooni. Võidavad kõik, kes jumaliku armu jõu varal muudavad oma elu Kristuse tahtele vastavaks. AA 312, 313