ÄRGE KAOTAGE JULGUST!

Pärast 1844.aastal toimunud suurt pettumust olid mõned õed ja vennad kogunenud koosolekule. Kõik olid väga kurvad, kuna pettumustunne oli väga kibe. Ühel hetkel astus sisse mees, kes hüüdis: “Julgust, vennad, julgust teile Issandas!” Ta kordas seda ikka ja jälle, kuni iga saalisolija nägu säras rõõmust ja suu ülistas Jumalat.

Tänagi ütlen ma igale Õpetaja töölisele: “Julgust Issandas!” …

Paljud keskenduvad hirmu ja kõhedust tekitavatele asjaoludele usus ning kaotavad julguse. Nad unustavad, et kogu universum ootab, et teha neist õnnistusekanalid maailmale. Jeesus on tühjenematu Allikas, kust inimesed võivad saada jõudu ja julgust. Kartuseks ja meeleheiteks pole põhjust. Meie maises elus ei tule aega, mil teerajalt kaoks Saatana vari. Kuid vaenlane peab peitma end Õigusepäikese kiirte eest ning meie usk peab laskma sel Päikesel pimeduse hajutada.103

Jumala täiuslikuks teenimiseks on vajalik lootus ja julgus. Need on usu viljad. Hirm on põhjendamatu ning lausa patt. Jumal on alati valmis oma järgijaile andma kõige rikkalikumalt jõudu, mida läheb vaja katsumustes.

Kartlike jaoks on olemas võimsad abivahendid – usk, palve, töö. Usk ja tegutsemine sisendavad kindlustunnet, mis päev-päevalt kasvab. … Ära karda ka pimedamail päevil, mil tulevik on tume. Usu Jumalat!104