HOIDKE PILK ÜLAL!

Mõned aastad tagasi, kui sõitsin Kristiaaniast Norras Göteborgi Rootsis, langes mulle osaks näha kauneimat päikeseloojangut, mida olen kunagi vaadelnud. Inimkeel pole suuteline kirjeldama selle ilu. Loojuva päikese viimased kiired särasid kõigis värvides – kuldsetes, hõbedastes, merevaigukollastes ja karmiinpunastes. Nad heitsid oma sära üle kogu taeva, muutudes kord-korralt kirkamaks, kuni tundus, justkui oleks Jumala linna värav paokile jäänud ning selle sisemine hiilgus valla pääsenud. Kaks tundi hiilgas see ilu põhjamaa külmas taevas – see oli pilt, mille suur Kunstnik taevalõuendile oli maalinud. See oli kui Jumala naeratus, mis säras maiste kodude, kiviste tasandike, kaljuste mägede ja üksikute metsade kohal, millest meie tee läbi viis.

Tundus, nagu oleksid armuinglid sosistanud: “Vaata üles! See au on vaid üks kiir valgusest, mis hoovab Jumala troonilt. Ära ela ainult maa peal. Vaata üles ja hoia usus pilk oma taevasel kodul.” See vaatepilt meenutas mulle Noa tõotusevikerkaart, mis aitab kinni hoida Jumala kadumatust armust ning vaadata üles taevasse, kus ustavaid töölisi ootab puhkus. …

Jumala lastena on meil alati eesõigus vaadata üles ning hoida ususilmade ees Kristust. Kui me pidevalt Teda oma vaateväljas hoiame, ujutab Tema juurest lähtuv valgus üle kõik meie mõtted. Kristuse valgus, mis paistab hingetemplisse, toob rahu. Hing jääb puhkama Jumala juurde, kogu mure ja vaeva võib tuua Jeesuse jalge ette. Kui me Teda vaatame, graveeritakse Tema kuju meie südamesse ning see ilmneb meie igapäevaelus. …

Mu kallid noored sõbrad! Hoidke oma silmad Kristusel – vaid nii võite te näha Jumala au. Jeesus on meie valgus, elu, rahu ja kindlus igavesti.YI Oct.23,1902