Tundub, et kurjad soovid lihtsalt on meis. Inimene võib mitte midagi teha, kui lihtsalt äkki tulevad talle pähe kurjad mõtted. See tuleb lihtsalt iseenesest. Sellele ei pidanud isegi mõtlema, ei pidanud seda mõtet ergutama ega isegi seda tahtma. Need mõtted lihtsalt on seal, sest nagu Ellen White ilmekalt kirjutab: „Me oleme lookas kurja poole” (Kasvatus, lk 29). Aadama langemisest saadik on inimene pidevalt oma headust ja terviklikkust kaotanud ning kaldub selle asemel ebatervikliku elu poole.
Sa mõtled võib-olla: „Hea küll, ma mõistan. Meie mõistus on painutatud. Meil ei pea isegi kurje soove olema, need tekivad lihtsalt spontaanselt. Ja siis?” Hea küsimus. Just selle „Ja siis” pärast kirjutabki Paulus tänases salmis: „Ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!”
Ta teab, et me ei pea seda kurja soovi ise tekitama. Sellest kirjutab ta selgelt Roomlastele 7. peatüki teises pooles. Kuid Paulus teab ka seda, et kui sa oled kurja soovi endas ära tundnud, võid sa teha ühte kahest. Esiteks, sa võid selle soovi nälga jätta ja välja visata. Muidugi on kurjad soovid nagu üheksa eluga kassid – nad ärkavad üha uuesti ellu. Siin ongi võimalus palve jaoks. Me võime paluda Jumala armu, et see väike vastik soov eemale tõugata ning oma meeled millelegi kasulikumale keskendada. Me võime isegi otsustada rohkem kui ühe korra selle asja pärast palvetada, isegi kuni „seitsekümmend korda seitse korda”. Teine viis kurja sooviga käitumiseks on seda hoida ja toita. Sellest Paulus tänases salmis räägibki. Ärge toitke oma kurje himusid. Kui me seda teeme, kasvavad nad püsisõltuvuseks, mis nõuavad pidevat toitmist.
Jaakobus tabab täpselt naelapea pihta, kirjutades: „Igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma” (Jk 1:14, 15). Ära toida pattu! Näljuta teda. Ära püüa teda ise näljutada. Ainult Jumala arm võib viia meid võiduni võitluses patu vastu.
Aita mul, Isa, täna Sinu lähedale jääda. Aamen.
In English