Selle lõigu oleks Paulus võinud täna hommikul kirjutada. Peamised patuteod ei ole maailmas eriti muutunud. Ainult inimesed vahetuvad. Patud on samad, neid teevad vaid teised inimesed.
„Loomulikult,” mõtled sa kristlasena, „mina küll selliseid asju ei tee.” See võib tõsi olla. Kuid kas see ikka on tõsi? Mõtle selle üle järele. Ma tunnen paljusid inimesi, kes ei võtaks osa öistest pidutsemistest ega joomingutest ega ole kadedad. Ei, proua! Ei, härra! Nad ei puutuks selliseid patte isegi mitte 100meetrise ridvaga. Nad on puhtad ja valmis Jeesuse tulekuks. Küsi vaid ja nad räägivad teile, kui head nad on. Loomulikult ei teeks nad selliseid asju. Nad vaatavad neid asju vaid televiisorist ja videofilmidelt, mida nad oma koju tassivad.
„Jah, proua, jah, härra, ma olen puhas,” ültevad nad. „Ma ei tee selliseid inetuid asju. Ma saan oma erutuse laengu asendavatest tegevustest ja ma nimetan seda meelelahutuseks.” Missugune kultuur aga nimetaks mõrvu, piinamist, perverssust, truudusetust ja seebiooperites näidatavaid segastes peresuhetes olevaid inimesi meelelahutuseks? Seda teeb vaid haige ühiskond, maailm, mis vajab Kristuse tagasitulekut, et Ta puhastaks selle kõigest mustusest, mida need inimesed ise loonud on. Paulus hoiatab, et meie, „head” koguduseliikmed, peame üles ärkama. Me peame maha jätma selle jõleduse, mida nimetame meelelahutuseks ja panema selga pääste sõjavarustuse. Üks tänapäeva kristluse tõsisemaid probleeme on selles, et Saatan on tunginud meie kodudesse ja on meid hüpnotiseerinud odavate, brutaalsete ja väärtusetute asjadega. Meil tuleb juba täna pühenduda muutusele Jumala armu läbi. Meil tuleb pühenduda vaimsele, moraalsele ja vaimulikule tervisele. Ja meil tuleb ära visata selle maailma rämps ning riietuda Kristusega.
„Ärgake,” hüüab Paulus, „sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime.... pangem siis maha pimeduse teod ja rõivastugem valguse relvadega!” (Rm 13:11, 12).
Aita meil täna, Issand, vahetada oma pattude kogumiskaevud Sinu peolaua vastu. Aamen.
In English