Jesaja 35:4, 5
Räägitakse, et Beethoven olevat öelnud: „Beethoven oskab, tänu Jumalale, kirjutada muusikat, kuid ta ei oska teha midagi muud.“ Muusika oli tema kirg ja elu mõte. Kui ta tõesti ütles midagi sellist, rõhutab see ainult tema isikliku tragöödia suurust: lõpuks kaotas ta võime kuulda seda muusikat, mida ta komponeeris. On mitmeid teooriaid selle kohta, miks ta kuulmise kaotas: mõni süüdistab haigust, teised ränki hoope, mida ta lapsena isalt sai, ning veel mõned kahtlustavad pliimürgitust, sest tema juuksekiharast leiti seda ainet.
Ükskõik, mis selle põhjustas, kahtlemata on see üks 19. sajandi südantlõhestavamaid lugusid: väidetavasti suurim kunagi elanud helilooja jääb kurdiks. See mõte on mind sageli vaevanud, sest see tundub nii ebaõiglane olevat.
Vähemalt suutis suur helilooja kuulda muusikat oma karjääri alguses ja teadis, mis moodi see peaks kõlama. Meie hulgas on neid, kellel on veel halvemini läinud: nad näevad meie huuli liikumas, märkavad meid muusikale reageerimas ja näevad pead vaikses naerus tahapoole kaldumas. Kuna nad on kurdina sündinud, ei ole neil aimugi, missugused on helid. Sama kehtib nende kohta, kes on pimedana sündinud: me võime üritada neile kirjeldada päikeseloojangu värve nii palju, kui tahame, aga neil ei ole võrdluspunkti ja nad ei suuda ette kujutada seda, mida meil on eesõigus näha.
Jumala tõotus on, et kannatused lõpevad jäävalt, kui Jeesus tagasi tuleb. Ta tõotas, et „iga silm“ näeb Jeesuse tagasitulekut (Ilmutuse 1:7) ja „pimedate silmad avanevad ja kurtide kõrvad lähevad lahti“. Kujutle seda: kõige esimene asi, mida mõni inimene kuuleb, on Jeesuse hääl, ja kõige esimene asi, mida mõni näeb, on Tema nägu.
Mis puutub meisse ülejäänutesse, kes me praegu „näeme aimamisi nagu peeglist“ (1. Kiri korintlastele 13:12), siis ma arvan, et ka meie oleme üllatunud, kui palju paremini me näeme ja kuuleme siis, kui see patumaailm kaugele minevikku vajub. Kui hakkame maailma nägema nii, nagu näeb taevas, võime avastada, et olime põhimõtteliselt pimedad ja kurdid.
In English