20. sajandi koidikul oli läänemaailm tulvil lootust. Euroopa rahvad olid nautinud pikka rahuaega – varasemat ajalugu tähistanud sõjategevusest vaba aega. Märkimisväärseid edusamme tehti teaduspõhises mõtlemises ja tööstuse mehhaniseerimises, ning keskklassi read hakkasid paisuma. Poliitikutele hakkas meeldima pidada optimistlikke kõnesid utoopiast – mis ootab 20. sajandil ees. Oodati, et paljud inimkonda vaevanud haigused kaovad.
Nad ei saanud rohkem eksida. 20. sajand osutus üheks inimkonna ajaloo verisemaks, kus rohkem kui 200 miljonit hukkus sõjategevuse tõttu. Tööstuse mehhaniseerimine muutis tapmise efektiivsemaks ning teaduspõhine mõtlemine võttis väärastunud suuna, kui rakendasime sünget eugeenikateadust inimrühmade peal, mida peeti soovimatuks või problemaatiliseks. Me võisime küll toota odavaid tarbekaupu suures koguses, kuid me avasime ka surmalaagrid, et süstemaatiliselt tappa miljoneid. Tuumaenergiat kasutati tapmiseks enne, kui seda kasutati meie kodude energiaga varustamiseks.
Inimsüda võib enda hooleks jäetuna olla kohutav asi. Tuleb välja, et patt ei ole lihtsalt mustuseplekk meie hingel, vaid sissekõrbenud probleem, mida me ei suuda kõrvaldada. Me võime küll olla algselt Jumala näo järgi loodud, kuid ilma suhteta Loojaga muutuvad loomingulised annid ja nutikus, millega meid on õnnistatud, kindla peale isekaks ja kurjaks. Me oleme oma patuste kommete muutmisel sama abitud kui oma naha värvi muutmisel.
Kuid Jumala kätes muutub inimsüda imestusväärseks. See hakkab maha raputama oma tumedat isekuserüüd ja pöörduma taas väljapoole, et keskenduda teiste heaolule. Meie võimed muutuvad vaimuandideks, mida kasutatakse Jumala omakasupüüdmatu, armastava iseloomu ilmutamiseks nii, et inimesi tõmbab vastupandamatult Tema poole. Me pigem hoolitseme kui rüüstame ning pigem ravime kui tapame. Tühise optimismi jutlustamise asemel, annab vaimuandide jumalakartlik kasutamine maailmale tõelist lootust – lootust kuningriigile, mis pühib minema inimestest kuningate ja riikide tühised utoopilised pingutused.
In English