Äike raksatas ja õhk läks puhtamaks

Avaldatud 25.10.2008, autor Raely Viirsalu, allikas Meie Aeg

Sügavusest tõuseb metsaline ja ründab kahte tunnistajat. Tunnistajate kehad lebavad Suure linna tänavatel. Võidutseb egiptuse uskmatus ja soodoma moraalilagedus. Rahvad rõõmustavad, sest tunnistajad olid mõjunud nende jaoks ahistavalt. Kuid päriselt maha matta neid siiski ei taheta. Möödub kolm ja pool päeva. Siis ärkavad tunnistajad elule ja nad ülendatakse pilvedeni. Ilm 11:3-12

Läbi ajastute on materdatud neid kahte tunnistajat – Vana ja Uut Testamenti. Aegajalt näib, et nüüd on nendega ühel pool. Kuid "maha matta" neid ikkagi päriselt ei taheta. Uus ja Vana Testament – Piibel – on maailma auväärseim ja levinuim raamat.

18. sajandi kolm filosoofi, Voltaire, Diderot ja Rousseau, jumaldasid inimmõistust ja ründasid kirikut. Nad mõistsid fanaatiliselt hukka senised tsivilisatsiooni reeglid ja piirangud; kinnitasid entusiastlikult, et ilma igasuguse religioonita võib riik paremini toime tulla kui mõnd religiooni tunnistades. Lugematute kirjutiste abil sisendati inimestesse ateistliku fanatismi vaimu ja jutlustati sellest kõikjal, kui aga vähegi leidus kuulajaid. Kirjandus, näitekunst ja muusika aitasid kõikelubatavuse edendamisele usinalt kaasa.

Üldiselt peetakse 18.sajandit kõige liiderlikumaks sajandiks, eriti Prantsusmaal. Valitses muretu ebaõiglus. Sugudel tehti vaevu vahet. Abielulahutuste arv näitas kiiret kasvutendentsi. Vabaabielu oli ausse tõstetud. Traditsiooniline abielu – kui just teismeline tüdruk "mõistuslikel" kaalutlusil vanaisaks sobiva mehega naideti, siis ehk. Aga muidu seaduslik paar seltskonnas esinema nagu ei sobinudki. Vagatsejaid põlastati. Lodev õhustik oli soodsaks pinnaseks abielurikkumistele. Naine pidi naeratama, kui mees talle oma uut armukest tutvustas. Rõivastus rõhutas alastust. Hasartmängu klubid oli homoseksuaalidest kelmide kohtumispaikadeks. Levisid suguhaigused. Ühesõnaga – elati kõiki Jumala seadusi eirates. Selline oli õhustik Prantsuse revolutsiooni eelõhtul. Amoraalsusega uhkustati, seda tõsteti esile.

Kirikuringkonnad pidid kahetsusega nentima, et nende mõjuvõim rahva moraalitaseme osas üha kahaneb. Võib küll hukka mõista teatava süsteemi, püsiasutuse ja õigustatult. Kuid üksikisikud, kes seda püsiasutust esindavad, võivad ometi olla haritud, väärikad, halastava meelsusega inimesed. Igal elualal on inimesi, kes, kui asi raha ja elumõnusid puudutab, tarvitavad oma seisundit kurjasti. Kuid nende inimeste loomuvastase tagakiusamisega õigustatakse omaenda ahnust ja julmust. Lihtrahvas aga hakkab vaatama rünnatavaid kui oma õiguspärast saaki. Ja kui see mass kord psühhoosis lainetama lööb, puhkeb kõige jõledam, jõhkram ja südantlõhestavam vaatemäng – revolutsioon. Prantsuse revolutsioon 18. sajandi lõpuaastatel raius osavõtmatu julmusega maha nii oma rõhujate kui ka revolutsioonile aastakümneid eelnenud "vaba armastuse" elumudeli harrastajate päid.

1793. aastal algasid Prantsusmaal ohjeldamatud tapatalgud. Juba mõned aastad varem kirikute omand riigistati, kloostrid ja vaimulikud ordud suleti. Tühistati isegi kristlik ajaarvamine. Kristlikud pühad olid keelatud. 1792. kuni 1795.aastani valitses täielik lahtiütlemine kristlusest. Kõlasid hüüded: "Kõik piiskopid laternapostide otsa!" Prantsuse kindral Bonaparte läks Rooma ja tõi paavst Pius VI sealt vangina Prantsusmaale, kus see 1799. aastal suri. Raske tagasilöögi sai katoliiklus samaaegselt ka Madalmaades, Itaalias ja Šveitsis. Paavst Pius VII ei omanud enam poliitilist võimu. Ta oli ainult katoliku kiriku vaimulik pea. Katoliiklust riigiusundina Prantsusmaal pärast revolutsiooni enam ei tunnistatud. Katoliiklus jäi seal vaid "enamiku prantsuse kodanike religiooniks".

1795. aastal taastas konvent usuvabaduse. Ateismi võidutsemisele järgnes häbelik deism: "Üks kõrgem võim ikkagi peab olema..." Inglismaa ja Venemaa toetusel püüti taastada ka paavsti autoriteeti. 1870. aastal tunnistati jällegi paavsti ilmeksimatust, muidugi juhul, kui ta kõneleb "ex katedra".

Veel midagi muutus peale revolutsiooni: korraga vaadati sellele moraalilagedusele, mis oli kuni 1792. aastani ühiskondlikus elus tavapäraseks muutunud, väga halvasti. Naine pagendati jälle tagasi koduseinte vahele, naise- ja emarolli juurde.

Järgmine, 19. sajand oli religioosse romantika ajastu. Toimus suurte piibliseltside loomine, kes võtsid deviisiks: "Piibel igasse kodusse!"; samuti ka mustanahaliste pärismaalaste ristiusustamine. Kaks tunnistajat tõusid pilvedeni. Sellist ennastohverdava vaimuga misjonisajandit peab imetlema.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat