Prohvetiand

Ilm 19:9, 10 on kirjutatud: „Ingel ütles mulle: „Kirjuta: Õndsad on need, kes on kutsutud Talle pulmasöömaajale!“ Ta ütles mulle: „Need on Jumala tõelised sõnad.“ Ja ma heitsin maha tema jalge ette, et teda kummardada. Ja ta ütles mulle: „Vaata, ära tee seda! Ma olen kaassulane sinule ja su vendadele, kellel on Jeesuse tunnistus. Kummarda Jumalat, sest Jeesuse tunnistajaks on prohvetluse vaim!“ (1968. a piiblitõlkes „Jeesuse tunnistus on prohvetikuulutamise vaim!“)“

Johannesel oli järjekordne nägemus. Soovides väljendada austust inglile, kes teda juhendas, „heitis ta maha tema jalge ette, et teda kummardada“. Tegu oli ikkagi taevase olevusega! Ingel aga ei lubanud seda teha, öeldes, et ta kummardaks Jumalat. Ennast nimetas ta vaid Johannese ja ta vendade, „kellel on Jeesuse tunnistus“, kaassulaseks. Seejärel aga, et „Jeesuse tunnistajaks“ või „Jeesuse tunnistus“ on „prohvetluse vaim“ ehk „prohvetikuulutamise vaim“. Teiste sõnadega, ingel nimetas end nende kaassulaseks, kellel on „prohvetluse“ ehk „prohvetikuulutamise vaim“. Tõepoolest, osaledes Ilmutusraamatu prohvetliku sõnumi edastamises, oli ingel ka Johannese kui prohveti kaassulane.

Väljendi Jeesuse tunnistus juurde tuleme veel tagasi, aga vaatame enne Ilm 19:1-10 kirjutatule sarnast lugu, mille leiame Ilm 22:8, 9, kus Johannes soovis jälle inglit kummardada, aga ingel ei lubanud tal seda teha. Sealgi nimetas ingel ennast Johannese ja teiste kaassulaseks, aga kasutas teisi sõnu, nimetades end nii Johannese, teiste prohvetite kui ka nende kaassulaseks, kes peavad „selle raamatu“ (mida meie nimetame Ilmutusraamatuks) sõnu. „Mina, Johannes, olen see, kes seda kuulis ja nägi. Ja kui ma seda olin kuulnud ja näinud, siis ma heitsin maha ingli jalge ette, et kummardada teda, kes mulle seda näitas. Ja tema ütles mulle: „Vaata, ära tee seda! Sest ma olen sinu ning prohvetite, su vendade, ja nende kaassulane, kes selle raamatu sõnu alal hoiavad (1968. a piiblitõlkes „kes selle raamatu sõnu peavad“). Kummarda Jumalat!““ (Ilm 22:8, 9)

Väljendi Jeesuse tunnistus leiame ka Ilm 12:17: „Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.“ (1968. a piiblitõlkes „kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus.“) Saatan on vihane koguduse peale ja võitleb nendega, kes vastupidiselt usust äralangenuile, on üle jäänud, on jäänud Jumala tahte teele ning kellel on Jeesuse tunnistus. Seega on Jumala lõpuaja koguduse ehk ülejäänute koguduse tunnusteks Jumala käskude pidamine ja Jeesuse tunnistus, milleks Ilm 19:10 järgi on prohvetluse ehk prohvetikuulutamise vaim. Mis puutub Jumala käskudesse, siis siin ei peaks olema mitut moodi mõistmist, aga väljendit Jeesuse tunnistus on võimalik mõista kaheti, millest üks ei välista teist. Ilmselt sobibki neid mõlemaid kui Jeesuse tunnistuse kahte poolt koos võtta.

Esiteks võib Jeesuse tunnistust mõista kui tunnistust, mida Jeesus annab kellegi kohta. Jeesus kas tunnistab kedagi enda omaks või mitte. Jeesus ütles: „Mina olen Hea Karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind“ (Jh 10:14). Teistele aga ütles Ta: „... kuid te ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast.“ (Jh 10:26) Teatud inimeste kohta, kes olles mõndagi suurt korda saatnud, pidasid end Jeesuse kaastöölisteks, aga polnud, ütles Jeesus: „Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“ (Mt 7:23) Ühel teisel juhul ütles Jeesus: „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (Mt 10:32) Selliselt mõistetuna – need, „kellel on Jeesuse tunnistus“, on need, keda Jeesus tunnistab enda omadeks. Neile on Jumal andnud ka prohvetluse ehk prohvetikuulutamise vaimu.

Teiseks võib Jeesuse tunnistust mõista nii, et see on tunnistus, mida keegi annab Jeesuse kohta, näiteks prohvetid või usklikud üldse. Jeesus ütles Piibli pühade prohvetlike kirjade kohta: „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust.“ (Jh 5:39) Viimaseid sõnu, mida Jeesus maa pealt lahkudes oma jüngreile ütles, oli: „te peate olema minu tunnistajad“ (Ap 1:8). Kõik usklikud inimesed tunnistavad Jeesusest kui Päästjast (kui hästi või halvasti keegi seda teeb, on omaette küsimus). Jeesuse tunnistajaks on ka kristliku ajastu prohvetluse ehk prohvetikuulutamise vaim. Kui mõlemad tõlgendused kokku panna, siis on Jeesuse tunnistus neil, kes tunnistavad Jeesust, kellel on Jeesust tunnistav prohvetikuulutamise vaim ja keda Jeesus tunnistab enda omaks.

1Kr 12. peatükis loetleb Paulus kogudusele antud Püha Vaimu ande. Üks Püha Vaimu andisest on prohvetlikult kuulutamine. „Nii antakse ... ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime...“ (1Kr 12:8, 10) Kui tavaarusaamine seostab prohvetlikku kuulutamist eelkõige tulevikusündmuste ennustamisega, siis, näiteks lugedes Piibli prohvetlikke raamatuid, leiame, et prohvetlik kuulutamine on ikkagi Jumala sõnumi edastamine, mis sisaldab rohkem üleskutset jumalakartusele kui tulevikusündmuste ettekuulutamist. Tuleviku ettekuulutamine moodustas prohvetite kuulutustest väiksema osa.

Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus usub, et prohvetlikult kuulutamise and ilmnes eriliselt Ellen G. White’i töös. Ka adventkoguduses on olnud neid, kes ei jaga seda seisukohta, ja Ellen White on öelnud, et tema mitteuskumise pärast ei peaks kedagi kogudusest lahutatama. Siiski tunnistab koguduse ajalugu, et seal, kus tema antud juhiseid võeti tõsiselt, oli kordaminek, aga nende eiramine tuli kahjuks. Koguduse seisukoht on, et tema iseenesest suurepärased kirjutised ei asenda Piiblit. Seda on ka Ellen White ise oma kirjutiste kohta öelnud. Tsiteerin lõpuks Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse Korda. „Issanda käskjalana on tema kirjutised jätkuvalt tõe autoriteetseks allikaks, trööstides, juhtides, õpetades ja parandades kogudust. Need teevad ka selgeks, et ainsaks mõõdupuuks, millega tuleb õpetusi ja kogemusi kontrollida, on Piibel.“