Kui Iisraelis seati sisse monarhia institutsioon, omas see tugevat poliitilis-religioosset koloriiti, mis muistses Lähis-Idas oli esindatud juba sajandeid varem. Taavetliku õukonna teoloogid järgisid kuninga poliitilise ja sakraalse funktsiooni väljaarendamisel Lähis-Ida kuninga ideoloogia kontseptsioone. Tegemist oli sakraalmonarhiaga, mis omas massiivset ideoloogilist ja kultuslikku tähendust. Nagu muistses Lähis-Idas üldiselt oli ka Iisraeli kuningas vähem või rohkem otseselt jumala asemik maa peal, kehtestades teokraatliku korra oma riigi alalhoidmiseks. Selle kohaseid seoseid võib heebrea pühakirjas märgata eriti nn kuningapsalmides.
Kuningapsalmi 110 taust
Üheks kõige majesteetlikumaks kuningapsalmiks heebrea kirjanduses peetakse Psalmi 110. Üldiselt tunnustatakse selle laulu tagapõhjana kuninglikku kroonimistseremooniat Jeruusalemma templis.1 Vastavalt kuninglikule etiketile nimetab õukonnapoeet kuningat oma isandaks2 (Ps 110:1). Selle sissejuhatav prohvetlikku ilmutust kandev salm on kutse Jahvelt kuningale istuda Jahve kõrvale aukohale. Ei ole teada, kas kutse seostus ka tegeliku troonileasumisega tseremoonial. Metafooriliselt rõhutab see aga fakti, et Jahve on tõeline Kuningas ja kuningas valitseb kui asemik ning esindaja, saades autoriteedi oma jumalikult troonikaaslaselt. Selline võimu ja mõjukuse kinnitus tundub väljendavat tüüpilist israeliitliku kuningliku valitsemise ideaali, mis on pigem derivatiivne ja vastutuslik kui autokraatlik. Siin tõotatakse inimlikule kuningale valitsust üle oma rahvuslike vaenlaste (Vt ka teistes kunigapsalmides: Ps 2:9; 21:10; 45:6).
Kuigi Ps 110:1 on tõenäoliselt poeedi poolt tehtud otsene viide Jumalalt Taavetile antud tõotusele (Vt: „Ma tahan teha sinu nime suureks … ja ma annan sulle rahu kõigist su vaenlasist“, 2Sm 7:9 ja 11), siis võib analoogiat vaenlastele „jalgealuseks järiks“ võrrelda ka järgmiste kirjeldustega: „Siis kutsus Joosua kõik Iisraeli mehed ja ütles sõjameeste pealikuile, kes koos temaga olid võidelnud: „Astuge ligi, pange oma jalg neile kuningaile kaela peale!“ Ja nad astusid ligi ning panid oma jala neile kaela peale“ (Js 10:24); „ja ma annan selle [Issanda „viha peekri“ (s 22)] kätte su piinajaile, kes ütlesid sulle: „Kummarda, et saaksime sinust üle käia!“ Sa andsidki oma selja maaks ja käijatele tänavaks“ (Js 51:23). Tüüpiliselt peegeldub siit aga juba muistse Lähis-Ida kultuurimuster: El Amarna kirjades viitavad vasallid endile kui vaarao jalgealustele järidele. Samuti esineb sarnane motiiv Marduki tõotuses Assüüria kuningas Esharhaddonile. Kuninga Jahve paremal käel istumine annab ka au ja jumaliku kaitse, kusjuures jällegi on metafooril paralleele muistsetes Assüüria tekstides: „Jumal Sin on su paremal, jumal Shamash sinu vasemal käel“. Parallelism Lähis-Idaga on muidugi poleemiline, sest võidu saab anda ainult Jahve, mitte ükski teine jumal.3
Kuninga ülendatud positsioon
Lähis-Ida kuninga ideoloogial rajanev taavetliku õukonna religioosne monarhia tõstis kuninga kõrgele üle rahva(ste), lähendades teda nõnda Jahvega. Jahve sünnitab või sigitab kuninga (Ps 2:7; Ps 110:3), kuulutab teda oma esmasündinuks (Ps 2:7; 2Sm 7:14; Ps 89:28), paneb ta oma parema käe meheks troonile (Ps 80:18; 110:1), ülendab teda kõrgele (2Sm 23:1); kuningat nimetatakse ka koguni Jumalaks (Ps 45:7). Kontrastina näiteks Egiptuse monarhiale ei tuntud Iisraelis nn jumal-kuningat ja kuningat vaadeldi pigem kui Jumala poolt adopteeritut. Siiski, erinevus jumal-kuninga ja adopteeritu vahel on üsna voolav ka Iisraeli monarhias. See, kui varajaselt nähti kuningat olevat ülendatud kõrgele üle teiste surelike, ilmneb faktist, et juba Taavet pidas „Jahve võitut“ puutumatult pühaks (1Sm 24:7). Kuigi kuningat ei identifitseeritud Jahvena, oli jumaliku poja müütiline dimensioon üsna esindatud (Ps 2:7; 110:3; Hs 28:13). Seetõttu tundub, et Juuda kuningliku kroonimisriituse väljaarendamisel on järgitud Egiptuse mustrit ning kuningapsalme 2 ja 110 tuleb interpreteerida kui kuninga jumalikku taassündi tema troonile ülendamise tseremoonial.4
Naatani tõotus Taavetile rajas aga taavetliku monarhia teoloogiliselt sõltumatule ja Iisraeli ajaloos ainulaadsele alusele (2Sm 7; Ps 89:20–38; Ps 132). Kuninga nimetamine on otseses seoses jumaliku valitsusega maailma üle. See selgineb eriliselt Psalmis 2, kus kuningale tõotatakse: „Ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks“ (s 8). Sellise teoloogia järgi polnud Jahve enam mitte ainult Iisraeli rahva, vaid kogu maailma rahvaste Jumal. Jahve pidi valitsema vasallrahvaste üle, kes olid olnud sõnakuulmatud (Ps 2:1–3) ning pühitsema uue kuninga pühal Siioni mäel, kuulutades ta oma pojaks (Ps 2:7) ja andes kuningale ülesande allutada rahvad raudsele valitsusele (Ps 2:9–12a). Taoline jumaliku ja kuningliku valitsuse sulam, mida võib ka näha näiteks Psalmis 89: „Mina teen ta esmasündinuks ning kõige kõrgemaks kuningaks üle ilmamaa“ (s 28), võttis konkreetse vormi rahva kujutluses (vt näiteks Ps 47:7, 8: „Mängige kiitust meie kuningale, … sest Jumal on kogu ilmamaa kuningas“). Nõnda sai Jahve kuningliku võimu ideoloogia sümboliks laienevast poliitilisest valitsusest. On ka tähelepanuväärne, kuidas Jahve ja Iisraeli vaheline suhe jääb Jahve ja kuninga suhte varju (2Sm 8:6; 14). Vaenlased, keda Jahve allutab, on eeskätt kuninga vaenlased (Ps 110:1j; 72:9; 18:40, 44) ja mitte tingimata Iiraeli rahva vaenlased.5
Kuninga vahendusteenistus
Vahendamaks poliitilist õnnistust, võttis taavetlik monarhia endale kohustuse olla ka vaeste ja nõrkade aitaja kohtumõistmisel (Ps 72.2, 4, 12j; 45:7j; 101). See tõotus oli kindel osa ka muistse Lähis-Ida kuninga ideoloogia repertuaaris.6 Kuninga õigused valitseda üle maa, vahendada õnnistusi, õigusabiandmist nõrkadele, ja preesterlus tulenesid otseselt tema erilisest suhtest Jumalaga. Sakraalmonarhia kõige olulisemaks funktsiooniks oligi kuninga kui patrooni vahendustegevus jumalike õnnistuste jagamisel rahvale (Ps 21:7). Kuningapsalmis 72 samastatakse kuningat järjepidevalt õnnistustega, mis langevad maa peale (Ps 72:6), mis ei anna ainult lunastust ja rahu (Ps 72:7), vaid koguni ka viljakust (!) (Ps 72:16). Täpselt nii nagu Egiptuse kuningas, nii kannab ka Iisraeli kuningas endas sümbolit õnnistuse väest oma tervise ja pika eluea kaudu (Ps 72:5, 17).7 Taolise loodusliku ja poliitilise sfääri unikaalse segunemise taga on kogemus, et poliitiline stabiilsus kodus ja eemal on peamiseks eelduseks viljakale ja õitsvale majanduslikule elule (1Kn 4:20; 5:5). Seepärast sai kuninga funktsioon turvalisuse ja majandusliku õitsegu tagamiseks Iisraeli monarhias oluliseks seaduspärasuseks, mida rakendati arvatavasti üsna laialdaselt.
Tuleb rõhutada, et kuninga funktsioon polnud mingil juhul piiratud poliitilise ja legaalse sfääriga. Vastavalt sakraalse kuningaideoloogia kontseptsioonile oli taavetlikul kuningal oluline kultuslik funktsioon. Preestrina võis kuningas toimetada ohverdamisi (2Sm 6:17j; 1Kn 8:62j; 2Kn 10:18jj, 25) ja õnnistada rahvast jumalateenistusel (2Sm 6:18; 1Kn 18: 14, 55). Kultuslik praktika oli kindlasti palju mitmekesisem nagu ehk nähtub Taaveti kultustantsust (2Sm 6:14jj) ja Saalomoni vahendustegevusest templi pühitsemisel (1Kn 8). On oluline mõista, et kuninga osatähtsus kultuses tulenes samuti tema lähedasest suhtest Jumalaga.8 Tõotusest omada preesterlikku pühadust oli kuningas võimeline täitma preesterlikku vahendusteenistust Jumala ja rahva vahel. Jumaliku vaimu kandjana (1Sm 16:13; 2Sm 23:2; Js 11:2; 42:1; 61:1) oli kuningal ka ilmutusliku vahendaja roll (2Sm 23:2j; Õp 16:10). Iisraeli religioossest kultusest sai nõnda oluline osa monarhiast. On raske näha veel lähedasemat suhet trooni ja altari vahel kui neid kaht ühendatult ühes kuninglikus isikus.
Ülal kirjeldatud kuninga ideoloogia mõju ja tagajärgi juudi religioonile ning Messia ootusele on raske üle tähtsustada. Sakraalmonarhia teoloogiaga töötati välja ametlik Iisraeli riigireligioon. Toimus Jumala ja Iisraeli rahva vahelise suhte monopoliseerimine ühelt (monarhia) poolt ning Jahve sidumine riigivõimuga teiselt poolt. Õukonnateoloogide poolt propageerituna tehti kuningas igakülgselt Iisraelile lunastuse saavutamise garandiks, mille tõttu kuningas oli vahendajaks mitte ainult Jahve poliitilistele ja ajaloolistele tegudele maailma rahvaste seas (õnnistuseks nii loodusele kui ühiskonnale), vaid ka religioosses kultuses. Kõik olulised aspektid ühiskonna kui terviku ja Jumala vahelises suhtes (looduslik, ideoloogilis-poliitiline ja kultuslik) suubusid ja leidsid oma ühtsuse kuninga isikus.
1 Allen, L. C., Psalms 101-150 (Revised). Dallas: Word, WBC, 2002, 115.
2 Kuna tegemist on inimliku kuningaga, siis Eesti piiblitõlge ei ole siin hea („Issandaks“). Ingliskeelne Piibel NRSV järgib näiteks Septuagintat ja tõlgib järgnevalt: “The LORD says to my lord”; või nagu Allen, L. C. tõlgib heebrea keelest: “Yahweh’s oracle to my master” (Allen, L., C., 2002, 109).
3 Allen 2002, 115.
4 Albertz, R., A History of Israelite Religion in the Old Testament Period. Volume 1. From the Beginning to the End of the Monarchy. London: SCM Press, 1994, 116-117.
5 Albertz 1994, 119-120.
6 On raske oletada, kui palju see mõjutas kuninga tegelikku rolli Iisraelis. Kuningal oli küll tähtis osa viimase otsuse langetamisel kohtus (2Sm 14,4-12; 15,1jj; 2Kn 6,26jj; 8,3jj) ja tema keskset osa nähti tulevase, parema kuningriigi ootuses (Js 11,3-5) (Albertz 1994, 121).
7 Albertz 1994, 120.
8 Albertz 1994, 121.
In English