Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus

Istudes Tema jalge ees: Valeõpetusest

Avaldatud 3.5.2012, autor Aldar Nõmmik, allikas Meie Aeg

Alates selle rajamisest on kirstlik kogudus silmitsi seisnud mitme raske väljakutsega. Alguses võitles kristliku liikumise vastu juudi religioosne juhtkond, kes pidas Jeesust jumalateotajaks ning mõistis hukka Tema järgijad. Stefanose, esimese kristlasest märtri surma järel alguse saanud tagakiusamise tulemusena levis aga kristlus ka ülejäänud Rooma impeeriumi aladele. Kristluse põhimõtted olid aga vastuolus populaarse paganliku religiooniga ning sellest tulenevalt sattus kristlus konflikti ajaloo ühe võimsaima valitsusega. Siiski, tagakiusamine ei hävitanud kristlikku kogudust, vaid pigem aitas kaasa selle võimsale kasvule. Suurimateks väljakutseteks olid hoopiski kogudusesisesed valeõpetajad. Paulus näiteks võitles juutidest kristlaste vastu, kes käisid mööda vastrajatud kogudusi, õpetades kristlusesse pöördunud paganaid omaks võtma ning täitma juudi religioonile omaseid kombeid ning talitusi. Esimese sajandi lõpul seisis kogudus aga silmitsi teist laadi valeõpetusega, mis kokkuvõttes peaaegu hävitas kristliku sõnumi. Sellekuises rubriigis uurime, millise valeõpetusega oli tegu kolme linna – Efesose, Pergamoni ning Tüatiira – koguduste näitel.

Kohe peale kristliku koguduse rajamist Efesoses käskis Paulus Timoteost “jää[da] Efesosse keelama mõningaid, et nad ei õpetaks võõriti” (1Tm 1:3). Mõni aeg hiljem kutsus Paulus kokku ka Efesose koguduse vanemad ning ütles neile: “Pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa; seepärast valvake.” (Ap 20:29,31) Ta hoiatas kogudusevanemaid, et isegi nende endi seast kerkivad esile mõned, kes “moonutavad tõde” (Ap 20:30). Pisarate ning palvetega anus Paulus Efesose kristlasi jääma kindlaks Tõe evangeeliumile. Efesose koguduse vanemad võtsid Pauluse manitsusi tõsiselt ning kaitsesid kiivalt kogudust valeõpetuste ja -õpetajate eest. Jeesus väljendas selle üle heameelt läbi Johannese, öeldes: “Sa [Efesose kogudus] oled läbi katsunud need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning leidnud nad olevat valelikud.” (Ilm 2:2) Kuigi Efesose kogudusest oli kadunud esimese armastuse rõõm, olid nad agarad Jumala Sõna uurijad ning hoidsid kinni kristlikest põhimõtetest. Nad ei tolereerinud valet ning võitlesid aktiivselt valeõpetust levitava grupi, nikolaiitide vastu (Ilm 2:6).

Õpetus, mida nikolaiidid edasi kandsid, oli saanud suureks probleemiks Rooma impeeriumis olevate kristlike koguduste jaoks. Kuigi Efesose kogudus oli nende õpetused hüljanud, siis Pergamoni ja Tüatiira kogudustes oli läinud teisiti. Seal tegutsesid mõjuvõimsad kristlased, kes pidasid nikolaiitide õpetusi osaks kristlikust evangeeliumist. Johannes selgitab viidetega Vana Testamendi tegelastele, mida see valeõpetus endas sisaldas. Ta kasutab kahte juutide poolt kõige vihatumat nime – Bileam ja Iisebel (Ilm 2:14,20). Bileam oli prohvet, kelle Baalak, Moabi kuningas, palkas, et needa Iisraeli rahvast ajal, mil nad olid vallutamas Kaananimaad. Kuigi Bileami needmine ebaõnnestus, suutis ta siiski Iisraeli rahva vastu palju kurja korda saata. Ta õpetas Baalakit ning midjanlastest naisterahvaid, kuidas võrgutada iisraellasi osalema ebajumalateenistustel. See plaan töötas Baalaki kasuks niivõrd hästi, et kümned tuhanded iisraellased surid, seal hulgas mitmed Iisraeli rahva vanemad (4Ms 22–25; 31:16). Iisebel aga oli Iisraeli rahva siidonlannast valitsejanna, kuningas Ahabi naine. Tema õpetas iisraellastele oma rahva ning kultuuri kombeid ja ebajumalateenistust. Ta võitles ka Eelija, Jumala prohveti vastu ning saatis korda palju kurja (1Kn 16–21; 2Kn 9). Seega, õpetus, mida teatud inimesed Efesoses, Pergamonis ja Tüatiiras levitasid, oli seotud ebajumalateenistuses osalemise õigustusega. Esimese sajandi lõpu poliitiline olukord oli sellise valeõpetuse leviku heaks kasvupinnaks.

Efesos ja Pergamon olid mõlemad võimsad linnad, mis esindasid Rooma impeeriumi Aasias. Pikka aega oli Pergamon Rooma impeeriumi pealinn Aasias. Samuti oli see esimene linn, mis alustas imperaatori kultusega aastal 29 e.m.a. Sinna ehitati tempel elavale imperaatorile. Kogu linna eluolu oli seotud imperialistliku kultusega. Selleks et osaleda linna ning ka impeeriumi poliitilises, majanduslikus ning sotsiaalses elus, oli ebajumalateenistustel osalemine möödapääsmatu. Tüatiira oli näiteks gildide linn, kus vaid gildi kuuluv inimene võis vabalt äriga tegeleda. Gildide ettevõtmised aga olid läbi põimitud imperaatori kummardamisega seotud rituaalidest. Need, kes otsustasid mitte kokku puutuda imperaatoritele ning jumalatele ehitatud templitega ning selle kaudu toimuvate rituaalidega, olid automaatselt eraldatud linna majanduslikust, poliitilisest ning sotsiaalsest elust. Samuti seadsid need inimesed ohtu oma elu, sest kui nad keeldusid kummardamast imperaatorit ning Rooma impeeriumi jumalaid, tembeldati nad kurjategijateks. Nõnda kaotas elu Antipas, kes oli Jeesuse ustav tunnistaja just Pergamonis. (Ilm 2:13)

Ajapikku tulidki esile mõned argumentidega, et kristlus peaks eksisteerima käsikäes imperaatori kultuse ning ebajumalateenistusega. Nad õpetasid, et ebajumalateenistustel osalemine on lubatud, isegi vajalik. Paljuski võis nende õpetus rajaneda sellistele argumentidele nagu soov olla tihedamalt seotud linna sotsiaalse eluga, et siis paremini levitada Tõe evangeeliumi. Iga kristlik valeõpetus on aga rajatud ka teatud piiblitekstidele ning nikolaiitide õpetus ei olnud mingi erand. Valeõpetajad võisid korrata tekste nagu 1. Peetruse 2:13,17: “Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale [imperaatorile] kui kõige ülemale /.../ austage kuningat [imperaatori]!” Samuti oli ju Jeesus öelnud, et keisrile antagu see, mis keisrile kuulub (Mk 12:17) ning Paulus oli maininud, et ebajumalad tegelikult ei eksisteerigi (1Kr 8:4). Kuigi nikolaiidid võisid esile tuua paljugi loogilisi ning põhjendatud argumente, andis Jeesus läbi Johannese teada, et ebajumalateenistus on Jumala jaoks vastuvõetamatu. Kogu Ilmutuse raamat keskendub küsimusele, kes on väärt kummardamist, ning annab üheselt mõista, et kuigi maailm kummardab metsalist, kellele lohe andis võimu, on ainult Jeesus väärt meie austust ning teenimist.

Kuigi Johannes ning paljud teised kogudusevanemad võitlesid selliste valeõpetuste vastu, ulatas kristlus peagi käe paganlikule Roomale just sellise valeõpetuse mõjul ning saavutas selle, mida nikolaidiid olid soovinud – poliitilise, majandusliku ning sotsiaalse heaolu. Selle käigus aga haihtus kristliku sõnumi tuum ebajumalateenistusest ning imperialistlikust kultusest mõjutatud religiooni virr-varri ning järgnes periood, mida tuntakse pimeda keskajana. Soov olla sotsiaalselt aktsepteeritud, majanduslikult kindlustatud ning poliitiliselt kaasarääkiv oli nii suur, et lämmatas tõelise Jumala teenimise.

Tänasel päeval ei sea valitsus meile kohustuseks osaleda imperialistlikus kultuses või ebajumalateenistuses selleks, et osaleda riigi eluolus. Siiski, ka täna tahab inimene olla sotsiaalselt aktsepteeritud, majanduslikult kindlustatud ning poliitiliselt kaasarääkiv. Selle tulemusena on nii mõnigi jätnud nende eesmärkide saavutamisel Jumala teenimise tagaplaanile. Suurim väljakutse meie aja kogudusele ongi leigus Jumala suhtes. “Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum!” (Ilm 3:15) Jeesus ei soovi, et me hakkaksime erakuks või kerjuseks lihtsalt sellepärast, et väljendada oma tulisust Jumala suhtes. Pigem soovib Ta, et me seaksime tõelise Jumala teenimise esmakohale nii siis, kui meil ei teki sellest probleeme ühiskonnas, kui ka siis, kui sellega peaks kaasnema poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse heaolu langus. Just sellepärast, et täna on usuvabadus, peaks iga kristlane otsima võimalusi, et teenida Jumalat kõigest südamest, kõigest hingest ja kõige mõistusega. 

Kasutatud kirjandus:

Trebilco, Paul “The early Christians in Ephesus from Paul to Ignatius” 2007

Malina, Bruce J.; Pilch, John J. “Social-Science Commentary on the Book of Revelation” 2000

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat