Üks piibliuurimise põhitõdedest on püüd mõista, et Jumal suhtleb inimesega, arvestades alati tema vastuvõtuvõimet. Ja tõepoolest, piiblilugudes on näha, et prohvetid esitasid oma sõnumeid rahvale arusaadavate kujundite ja rekvisiitide kaudu. Pole ju mõtet rääkida keeles, millest keegi aru ei saa. Nii esitab Jeremija sõnumi tähendamissõna kaudu „rikutud vööst“ ja „täidetud kruusist“ (Jr 13:1-14) ning „purustatud kruusist“ (Jr 19), Hesekiel esitas näidendisarnaste etteastete kaudu hoiatussõnumeid Iisraeli rahva tulevikust vangipõves (Hs 4; 12) jms. Samas esineb ka küllaldaselt tähendamissõnu ja mõistulugusid (vt nt „Laul Issanda viinamäest” Js 5), millest võib eeldada, et inimesed neid mõistsid ja mis olid neile arusaadavad. Uues Testamendis on Jeesuse õpetuses tähendamissõnade kaudu nii verbaalselt kui tegudes (viljatu viigipuu needmine vt Mt 21) kasutatud väljendusviisi ja keelt, mis lihtrahvalegi selgeimast selgem olema pidi. Apostlite tegude raamatus kirjeldatud keelteand on otseselt mõeldud evangeeliumisõnumi edastamiseks arusaadavalt vastavalt vastuvõtja vastuvõtuvõimele. Seega, kui Jumal inimesega räägib, siis ei püüa Ta muuta tema loomulikku olukorda – keelt, kultuuri, rahvust; inimese olukorda kasutatakse tähtsama informatsiooni ehk meeleparandussõnumi edastamiseks. On tõsi, et meeleparandussõnumi saajat kutsutakse sageli ära pöörduma ümbritsevast olukorrast ja see võib sisaldada ka teatud kultuurilisi muudatusi inimese igapäevaelus. Kuid Jeesus on kui patuste sõber, kes sööb ja joob koos nendega ning sulandub jumaliku sõnumina rahva sekka. Sõna saab inimeseks, selleks et inimene võiks mõista Sõna. Ja mitte vastupidi!
Kui Jumal räägib inimestega, arvestades nende vastuvõtuvõimet, siis peaks olema ka piibliuurimise juures oluline mõista, milline oli see vastuvõtuvõime erinevatel ajastutel; sel juhul peaks piiblilugemine toimuma ka arvestades inimvastuvõtuvõimet. Selleks et aru saada, mida Jumal ütles kümneid sajandeid tagasi, oleks vajalik mõista, missugune oli muistse inimese maailmapilt ja arusaamised. Kui soovime teha mingeid järeldusi jumaliku tahte kohta seoses inimeksistentsiga, siis tuleks teha natuke antropoloogilist tõlketööd. Eriti meil, kes elame loodusteaduslikul ajastul – Koperniku-järgsel ajastul, kus kosmoloogiline maailmapilt on „päikese-keskne“, mitte enam „maa-keskne“.
Arvatavasti üks suuremaid takistusi Piibli lugemisel tulenebki tänapäevasest kosmoloogilisest maailmapildist. Me justkui unustame ära, et vaid mõni sajand tagasi arvasid inimesed, et maa on lame, toetudes elevantidele ja kilpkonnadele. Alles Kolumbuse-aegsed meremehed kartsid purjetada liiga kaugele tundmatusse, sest arvasid kukkuvat maa servalt alla. Unustatakse, et enne Koperniku tekitatud paanikat teati surmkindlalt, et maa on universumikõiksuse keskpunkt, et jumalad on ülal taevas ja nende all on taevavõlv, kus on kinnitatud tähed, kuu ja päike. Kui lugeda piiblikirjandust, siis just selline maailmapilt tuleb ka sealt üsna selgelt esile – maa asub „alustel“, mis ei kõigu (Ps 104:5) ja „ei millegi kohal“ (Ii 26:7). Mõnikord on küll püütud avastada juba Piiblist vihjeid tänapäevasele teaduslikule kosmoloogiale, kuid sel puhul on tegemist sulaselgete väärtõlgendustega.
Kuidas mõista esimest loomislugu?
Toon näiteks esimese loomisloo (1Ms 1:1-2,4a), mida mu arust mõistetakse kõige sagedamini vääriti. Kui me ei aseta kõrvale oma teaduslikku maailmapilti, siis lugedes loomislugu, satume kohe vastuoludesse. Võttes teksti sõna-sõnalt loodusteadusliku seletusena loomise kohta, küsime, kuidas päike, kuu ja tähed luuakse alles siis, kui maa on juba vähemalt neli päeva eksisteerinud, ja mis on sel juhul see „valgus“, mis loodi esimesel päeval? Ilma loomise pseudoteadusliku müstifitseeringuta me seda vastuolu lepitada ei saa. Seda juhul, kui tahame teksti tõlgendada sõna-sõnaliselt. Teine võimalus on teksti enda allegoriseerimine, mida on ka tehtud: näiteks tõlgendada kuut päeva kui kuut tuhandet aastat või muid loomisperioode – isegi sel puhul muutub nimetatud vastuolu ikkagi tülikaks segajaks, sest kosmoloogilises mõttes on neljatuhandeaastane maa ilma päikese ja tähtedeta veel problemaatilisem kui neljapäevane maa. Taolise tõlgendamise tulemus on üha suurem segadus algse teksti mõistmisel. Esineb muidugi teisigi tüpoloogilis-allegoorilisi tõlgendusi, kus esimesel ja neljandal päeval loodavatele valgustele antakse spiritualiseerivaid tähendusi. Ilma suutmata seletada, millest tuleneb esimesel päeval loodud valgus, tõlgendatakse seda kui vaimset jumalikku valgust.
Kuid selleks, et mõista esimese loomisloo tähendust, ei peagi tegema nii suuri tõlgenduslikke tiritamme kui mõista elementaarset – piibliaja inimese mütoloogilist maailmapilti. Inimene, kes ei teadnud universumist rohkemat kui seda, mida ta võis silmaga näha, mõistis ka maailma silmaga nähtavates proportsioonides. Kui alguses öeldakse, et Jumal lõi „taeva ja maa“, siis heebreakeelne sõna šamayim viitab küll mitmusele „taevad“, kuid seal ei mõisteta taevaid mitte universumi erinevate osade ja täheparvedena, nagu meie seda mõista sooviksime, vaid kui mütoloogilist kolmekordset taevast: 1) taevavõlv või laotus (siia kuuluvad taevaluugid (1Ms 7:11), millest antakse vihma (1Ms 1:7; 8:2) ja näiteks tuld (1Ms 19:24)); 2) taevalaotuse alune õhuruum, kus lendavad linnud (1Ms 1:26 „taeva all“ – tuntud väljend piiblikirjanduses); 3) taeva osa, mis asub taevavõlvi kohal ja mis on Jumala asupaik (1Kn 8:23), kuid mis siiski ei suuda Jumalat mahutada (1Kn 8:27). Taeva all on maa ja veed (1Ms 1:9); maa all või maa sees on aga surmavald (nt Ii 11:8). Põhiolemuselt kolmekorruseline maailmapilt – taevas, maa ja surmavald – on ka esimese loomisloo taustaks. Piibliaja inimesed ei näinud seda küll mitte ratsionaliseeritult, vaid mütologiseeritult – see mütoloogiline maailmpilt on kui üks tervik, kus inimese igapäevane maine elu on vahetult seotud ülemaiste jumalike jõududega ja sellest sõltuv.
Kui lugeda loomislugu muistse maailmapildi taustal, on üsna selge, mis tähendust kannavad „valgused“ esimesel ja neljandal päeval. Esimesel päeval loodud valguse nimetas Jumal „päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks“ (s 5). Mütoloogilise maailmapildiga inimene mõistab päevavalgust lahus päikesevalgusest. Päev võib olla valge isegi siis, kui päikest otseselt ei ole näha. Täna me teame öelda, et päikesekiired, tungides atmosfääri, panevad selle sinakalt helendama – seega, ilma atmosfäärita ei olekski meil päevavalgust nii nagu me seda kogeme. Piibliaja inimene aga mõistis valgusest helendavat taevast tõenäoliselt lahus päikesekiirte funktsioonist. Kuigi neljandal päeval loodud valgused siiski ka eraldavad valgust pimedusest (s 18) on eraldajaks ikkagi Jumal (s 4).
Lisaks, loomisloo päevi ühendav nüanss on, et kõigepealt luuakse keskkond, mis seejärel täidetakse. Nii luuakse esimesel päeval taevas ja maa ja päevavalgus ning öö. Teisel päeval organiseeritakse veed ühte paika, kolmandal päeval kutsutakse maal esile „haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud“ (s 11). Neljandal päeval vastavalt istutatakse esimesel päeval loodud ruumilisse keskkonda – tavalaotusse – päike ja kuu ehk “suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed“ (s 16). Viiendal päeval täidetakse teisel päeval loodud keskkond elavate olenditega – vesi kaladega ja maale linnud lendama „taevalaotuse poole“ (s 20). Kuuendal päeval täidetakse kolmandal päeval loodud keskkond maismaal elavate loomade ja inimesega. Kogu loomisloo kulminatsioon on aga sabati sisse seadmine (1Ms 2:1-3).
Kui Jumal räägib alati vastavalt inimese vastuvõtuvõimele, siis on oluline küsida, mida tahtis Jumal loomislooga öelda mütoloogilise maailmapildiga muistsele inimesele. Kas see oli jumaliku loomise täpne loodusteaduslik kirjeldus? Täna võime öelda, et ei, see ei ole loomise täpne kirjeldamine. Kas see on loomise mütoloogiline kirjeldus? Jah, see on loomise mütoloogiline kirjeldus, mis kannab endas inimese jaoks olulist eksistentsiaalset sõnumit.
Esimese loomisloo keskmes on kõigepealt sabati ehk hingamispäeva põhjendus ja põhjendus kuuepäevasele töönädalale, mille taustal on teised tähtsad tõed: see, et kõik on Jumala loodud, et iga inimene on valitsejana Jumala asemik maa peal – loodud Jumala sarnaseks; et inimesed on osa loodusest ja peavad ka järglasi soetama – abielu institutsioon. Rohkem me sellesse loosse sisse lugeda ei saa. Küll aga on loomislugu vaikimisi aluseks heebrealaste paljudes eksistentsiaalsetes küsimustes. Lause „sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval“ kõlab hingamispäeva põhjendusena ka dekaloogis (2Ms 20:11) ja hilisemates käskudes (2Ms 31:17). Samuti põhjus, miks mees ei tohiks naisest lahutada, on Jeesuse sõnade kohaselt põhjendatud loomislooga (Mt 19:4). Uues Testamendis on eriti Pauluse teoloogias loomislugu inimese lunastuse lõpliku taasloomise taustaks: „olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt“ (Kl 3:10); „riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses“ (Ef 4:24). Loomislugu on nende tekstide taustaks ka seoses „uue inimese“ valitsuse taastamisega jumalariigis (Rm 5:17).
Inimese religioosne vastuvõtuvõime on täna teistsugune kui muiste. Kuigi mõni võiks ka tänast loodusteaduslikku kosmoloogilist maailmapilti nimetada mütoloogiliseks, on see ometi kardinaalselt erinev sellest, mis valitses inimkonnas enne teadusrevolutsiooni. Teistpidi võib taolist muistset mütoloogilist mõtlemist nimetada ka primitiivseks teaduslikuks mõtlemiseks, kuid seda ei saa kindlasti uurida tänapäevase loodusteaduliku pilguga, mis ei tunnista müüte. Kohane meetod on ajalooline meetod, mis ei kõrvalda mütoloogiat, vaid tõlgendab seda. Antud juhul on oluline teadmine, et müüt ei välista ajaloolist tegelikkust, kuid selle fookuses ei ole mitte niivõrd minevik kuivõrd oleviku mõtestamine. Ehk loomisloo puhul suundub peamine küsimus kosmoloogialt eksistentsialismi: mida tähendab inimeseks olemine täna – nii globaalses kui individuaalses mõttes?
In English