Johannese ilmutus

On kohane lõpetada meie aastane ringkäik Uue Testamendi kirjutiste maailmas Piibli viimase raamatu ehk Johannese Ilmutusraamatuga. See raamat, kuigi kirjutamise aja poolest arvatavasti mitte viimane Uue Testamendi kirjutis (Johannese evangeelium on veel hilisem), paneb piiblikaanonile vägeva punkti ning tõmbab Piibli suure narratiivi otsad kenasti kokku. Esimese paradiisi kaotuse lugu lõpeb nüüd uues paradiisis. Patu jäljed on hävitatud. Taas kasvab inimeste keskel imeline elupuu. Jumala telk ehk eluase on üle pikkade aastatuhandete jälle inimeste keskel. Maa peal on rahu, inimestest hea meel. Ring on täis.

Tahaksin selle rubriigi viimases osas jagada teiega oma lugemiskogemust enam kui anda objektiivset infot. Olen üles kasvanud advent­peres ja adventusu keskel ja juba varasest lapsepõlvest on mällu sööbinud Ilmutusraamatu seminari slaidid, kus peal veidi kõhedusttekitavad ratsanikud ja muidugi klassikaks saanud pilt verejoast, mis köögikraanist otse ehmunud näitsiku joogiklaasi voolab. Selle viimasega illustreeriti maailmalõpule eelnevat nuhtlust jõgede ja veeallikate vereks muutumise kohta. Ilmutusraamat ja maailma tulevik said nende piltide kaudu endale külge salapära, aga ka hirmu sildi. Teine mälestus Ilmutusraamatuga seoses on see, et seda raamatut ei loetud kunagi pikkade lõikude kaupa, ikka ainult peatüki kaupa või veelgi rohkem salm salmi haaval. Sest iga salm oli tähendusest pungil ja ühe juurest ei saanud järgmise juurde minna enne, kui kõik sümbolitele vastavad maailma ajaloo sündmused olid üles loetud ning matemaatilised tehted ära arvutatud. Lisaks sellele oli hulk salme, mis tuli rajaleidjana pähe õppida: Ilmutuse 3:20, 14:12, 19:10, 21:3–4. Tihtipeale selgitati nende salmide tähendust adventkoguduse ajaloo ja teoloogia kontekstis, aga mitte Ilmutusraamatu enda narratiivi kontekstis. Nii oli mul sellest raamatust alati killustatud arusaamine. Ma mõistsin selle teose olulisust ja tähendust adventkoguduse teoloogia jaoks, aga Ilmutusraamat kui sisemise loogikaga terviklik jutustus oli minu jaoks kaotsi läinud. 

Mäletan siiani päeva hea hulk aastaid tagasi, kui võtsin Piibli kätte ja otsustasin Ilmutusraamatu ühe jutiga läbi lugeda. Ma ei tea, kas see oli esimene kord, kui ma seda tegin, aga igatahes oli see kord, mis minu mällu väga sügava jälje söövitas. Otsustasin, et ma ei jää sel korral kinni kommentaaride ja tõlgenduste rägastikku, vaid lihtsalt loen. Loen kui jutustust. Ja see lugu, mis minu ees avanes, oli sügavalt liigutav. Raamatu stseenid vaheldusid minu silme ees suure kiirusega: alles oli paotatud taevast ust ja minu vaimusilma ees rullus lahti 4. ja 5. peatüki taevane jumalateenistus, kus kõik loodolevused oma hierarhilises järjestuses laulsid ülistuslaulu troonil istujale ja Tallele, kui juba raputasid maad kaugeid Egiptusest väljamineku päevi meenutavad nuhtlused. Nägin lohet, kaht koletist ja nende käsilasi, konnanäolisi vaime, maavärisemisi, piksenooli ja kõuekõminat, suurel häälel hüüdvaid ingleid ja kotkaid, kaht väga erinevat masti naist, langevaid tähti, verre kastetud kuubesid ja paksult tossavat sügavuse kaevu. Ratsanikud muudkui kappasid ja kaussidest valati maa peale Jumala kibeda viha nuhtluseid, pühade palved kerkisid Jumala trooni ette ja pasunad puhusid, ning iga natukese aja tagant kostus juubeldav kiituslaul. Stseenid vaheldusid kiiremini kui mõnes action-filmis ja kõik oli kohutavalt lärmakas. 

Ühel hetkel tajusin, kuidas raamatu autor hakkab pinget kerima. Konflikt kahe erineva leeri vahel muutus järjest teravamaks ja võitlus ise järjest meeleheitlikumaks. Pinge kasvas kuni 20. peatüki väävlijärve- ja kohtustseenideni ja pärast seda… õnnis rahu. Ühe jutiga lugedes oli 21. peatüki jumalik rahu, vaikus ja harmoonia eelnevate peatükkide pinge ning konflikti kõrval peaaegu füüsiliselt tajutav. Enam ei kosta kusagilt hädaldamist ega kisendamist, ei ole enam põgenemist või tagaajamist, patust ja nuhtlustest räsitud maa asemel on uus taevas ja uus maa. Pinge on kadunud, teose viimane takt laheneb toonikasse. On jäänud vaid päästetud ja nende keskel elav Jumal ning igavesest ajast igavesti voolav elujõgi. Kõik muu on seljataha jäetud. 

Tol päeval muutus minu suhe Ilmutusraamatusse. Jah, olen istunud ka apokalüptika loengukursusel, olen lapanud piiblikommentaare ja telliskivipaksuseid Ilmutusraamatu-teemalisi raamatuid, samuti olen viinud koos Ivoga Tallinna I koguduses läbi Ilmutusraamatu seminari, kus me lugesime seda raamatut lõigu ja salmi haaval. Aga kui asi puudutab minu isiklikku Piibli lugemise aega ja selle metoodikat, siis püüan nüüd võimalusel vähemalt poole Ilmutusraamatust korraga lugeda. Või veelgi enam, olles võrdlemisi hiljuti avastanud audiopiiblite põneva maailma, eelistan nüüd seda, et saan endale klapid pähe panna ja lasta Ilmutusraamatu imelistel ja imelikel stseenidel oma vaimusilma ees kiirelt vaheldudes mööda libiseda. Ja mulle tulevad meelde Johannese enese sõnad, kui ta ütleb: „Mina tunnistan kõikidele, kes kuulevad selle raamatu ennustuse sõnu: kui keegi neile midagi juurde paneb, siis paneb Jumal tema peale need nuhtlused, mis sellesse raamatusse on kirjutatud.“ (Ilm 22:18) Ilmutusraamatust osasaamine on kristluse ajaloo pikkadel aastasadadel olnud alati ennekõike kuuldeline kogemus. See raamat ongi mõeldud meid haarama, see on mõeldud selleks, et hea ja kurja vaheline võitlus oleks meie silme ette joonistatud nii ilmekalt, kui vähegi võimalik. Ja ma usun, et see raamat on antud meile ka selleks, et me midagi tunneksime. Kui lasta Ilmutusraamatul meie jäägitu tähelepanu võita, siis me saame seda raamatut lugedes või kuulates veidi osa iisraellaste joovastusest Egiptusest või Babülooniast lahkumisel. Ilmutusraamat on täis sümboleid ja viiteid, mis tuletavad meelde Egiptusest lahkumise dramaatilisi sündmusi ja prohvet Jeremija tõsiseid hoiatussõnu enne Babülooniasse minekut ja selle vangipõlve ajal. Need sümbolid on ennekõike mõeldud selleks, et Johannese Ilmutuse kuulajatel ning lugejatel oleks selge: samamoodi nagu Jumal on oma rahva minevikus julmade rõhujate käest päästnud, samamoodi teeb Ta seda aegade lõpul, võites ja hävitades meie peavaenlase. See on pääste, mille ainsaks kangelaseks on võimsa käe ja väljasirutatud käsivarrega Jumal. Mitte keegi teine ei saaks sellega hakkama. 

Hea lugeja, ma loodan, et meie ühine rännak Uue Testamendi maailmas on pannud sind mõnda piibliraamatut uue innu ja suurema huviga lugema. Kõigist neist kirjutistest, mis meile on Uues Testamendis antud, paistab meie teerajale taevalikku valgust ja juhatust. Innustan sind veel tihedamini haarama Piibli järele ning osa saama Jumala imelistest tegudest. Tänases kontekstis tahan sind aga eriliselt julgustada Ilmutusraamatuga sõbraks saama. Olgu selle erilise ilmutuse valgel elades järjest rohkem meiegi huultel tänuviis meie imelisele Jumalale:

„Suured ja imelised on sinu teod,
Issand Jumal, Kõigeväeline!
Õiged ja tõelised on sinu teed,
sa paganate kuningas!
Kes ei peaks kartma sind, Issand,
ning ülistama sinu nime?
Sina üksi oled püha,
kõik paganad tulevad
ning kummardavad sinu ette,
sest su õiged seadmised on saanud avalikuks.”  
(Ilm 15:3–4) 4