Taimekaitsevahendid – kas taimede söömine on ohutu?

Avaldatud 1.7.2021, allikas Terve Elu Keskus

Tihti küsitakse minult, kas aedviljade tarbimine on ikka ohutu. Kas peaks koguseid vähendama, eelistama võimalusel kallimat mahetoodangut või eelistama loomseid tooteid?

Värskete aiasaaduste, puu- ja köögiviljade hooaeg on alanud. Kuna enamusel meist pole oma aeda või talukohta, sõltume suuresti sellest saagist, mis jõuab poelettidele või mida kohalikud talupidajad müügiks pakuvad. Uurime siis veidi, kui mürgised need aed- ja teraviljad on.

Taimekaitsevahendid — mis need on ja miks neid kasutatakse?

Enamus toiduks kasutatavatest taimedest kasvatatakse kunstväetiste toel. Kunstväetised panevad taime kiiremini ja suuremaks kasvama, suurendades sedasi tootlikkust. Kuid nagu koolis füüsikatunnis õpetati, on igal jõul vastujõud. Samuti on igal sekkumisel kõrvalmõjud.

Kunstväetistega kasvatatud taim on nõrgem ja erinevatele haigustele vastuvõtlikum kui sõnnikuga väetatud pinnasel kasvanud taim. Ja siin tulevadki mängu erinevad taimekaitsevahendid (TKV). Neid on nii umbrohu, seenhaiguste kui ka putukate tõrjeks. Lisaks kasutatakse kasvuregulaatoreid ja lisaaineid, mis parandavad välimust ja pikendavad säilivust.

Kui olen sattunud rääkima mõne põllumajandustootja või talunikuga, siis põhjendatakse keemia kasutamist konkurentsiga. Ilma väetiste ja mürkideta pole võimalik konkurentsivõimelise hinnaga toodangut pakkuda. See kõlab ju vägagi loogiliselt. Kui tuua paralleel dopingukasutamisega spordis, siis on ju selge, et ükskõik kui mahedat putru sa sööd ja kui palju trenni teed, keemia vastu naljalt ei saa.

Õnneks on ka põllumajanduses, sarnaselt spordiga, keemia kasutamine piiratud. Euroopa Liidus on võimalike riskide maandamiseks kehtestatud TKV-de kasutamisele piirnormid. Sellele lisaks on nende kasutamist piiratud ka Eesti seadusandlusega.

Eestis võib kasutada ainult neid taimemürke, mis on kantud TKV-de registrisse. Üldjuhul on meil lubatud ühele kultuurile paar-kolm putukamürki (pestitsiididi), paar mürki umbrohu ja 3–5 seenhaiguste vastu, mida on kokku vähem kui naaberriikides.

Kust me teame, kas ja kui palju on aedviljas taimekaitsevahendite jääke?

Seda, kui palju ja millised TKV-d meie toidulauale jõuavad, kontrollib meil veterinaar- ja toiduamet (VTA) koostöös põllumajandusametiga (PMA). Lisaks uurivad aeg-ajalt olukorda ka Maaülikooli teadlased ning mingi annavad ka teiste riikide uuringud. Seda siis peamiselt imporditud taimede osas.

Näiteks teeb PMA aastas umbes 1100 taimekaitsevahenditega seonduvat järelvalvetoimingut. VTA teostab aastas umbes 10 000 kontrolli, hindamaks, kas toidutootjad järgivad kehtestatud reegleid. Kokku võtavad PMA ja VTA aastas proove 300-400 vahel.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et TKV-de jääke leidub vähemal või rohkemal määral umbes pooltes müügil olevates taimedes. Kuna järelvalve ja teadusuuringu metoodika ja eesmärgid on erinevad, on neid raske omavahel võrrelda, samas mingi pildi järelvalve tulemused olukorrast siiski annavad.

Kas on põhjust olla murelik?

Ma oletan, et eelneva jutu peale jagunevad lugejad kaheks. Paljudele ilmselt piisab sellest, et taimemürkide ja pestitsiidide kasutamisel on reeglid paigas ja nendest kinnipidamist jälgitakse. Need tooted, kus piirmäärad on suurelt lõhki, korjatakse turult (eeldusel, et neid pole veel ära tarbitud) ja osaliste suhtes algatatakse menetlus.

VTA raporteerib, et 2019. aastal ületas oluliselt (50%) piirmäärasid 1% kõigist võetud proovidest ning võrreldes teiste Euroopa riikidega oleme samal tasemel. Samas nad tunnistavad, et piirmäära ületas rohkem tooteid kui see 1% ja et kõiki neid tooteid, mida oleks pidanud turult kõrvaldama, ei õnnestunud kõrvaldada, kuna need olid juba ära söödud.

Kuid igal mündil on ka teine pool. Arvestades mahetoodangu kasvavat populaarsust võib oletada, et järjest rohkem on inimesi, kelle jaoks ka piirmäära sisse jäävad mürgijäägid on liiast. Rääkimata siis neist proovidest, mis neid piirmäärasid ületavad. Ja isegi, kui kõik põllule pritsitud taimekaitsevahendite jäägid otseselt meie toidu sisse ei jõua, siis reostavad nad ikkagi meie põlde ja veekogusid.

On muidugi hea, et piirmäärad on olemas. Samas arvestada tuleb ka sellega, et põllumajandussektor toimetab euroopas suurte toetuste toel. Seega on üsna tõenäoline, et ka riskihinnangud ja piirmäärad on tänastel teadmistel põhinev kompromiss inimeste tervise ja põllumeeste sissetuleku vahel.

Piirmäärad on leitud teaduslikult, kuid seda suuresti tootjate endi poolt rahastatud uuringute ning loomadel tehtud katsete põhjal ja need tulemused ei pruugi olla usaldusväärsed ja üks-ühele inimestele ülekantavad. Ka ei osata hinnata erinevate mürkide koostoimet. Nt lisatakse glüfosaatidele lisaaineid, mis nende toimet mitmeid kordi suurendavad aga uuringutes pole nende mõju arvesse võetud.

Tuletame meelde, et isegi Eesti suhteliselt ranged piirangud lubavad ühe kultuuri peal kasutada keskmiselt kümmet erinevat taimekaitsevahendit. Ehk siis pole üldse välistatud, et kui lisandub täiendavaid uuringuid, tuuakse ka piirmäärasid allapoole ja reeglid muudetakse karmimaks.

Näiteks võiks tuua, et alates 1.12.2018 karmistati glüfosaadi (sh Roundup) kasutustingimusi. Nüüd on keelatud seda kasutada koristuseelselt saagi närvutamiseks või kuivatamiseks. Ehk siis veel mõned aastat tagasi pritsiti seda umbrohutõrjeks mõeldud mürki vahetult enne koristust ja kõik oli legaalne.

Ka pole kõigis liikmesriikides asjad korras juba kehtivate regulatsioonidega. EL-is kehtib juba 2009. aastat pestitsiidide säästva kasutamise direktiiv, mille rakendamisega on enamikus liikmesriikides endiselt probleeme.

See, kui palju keegi peaks taimekaitsevahendite jääkide pärast toidus muretsema, sõltub ka iga indiviidi tervisest ja riskitaluvusest. Mürgijääkide kogus, mis ühele tundub sobivat, võib teisel põhjustada tugevaid vaevusi.

Artikkel jätkub Terve Elu Keskuse blogis, loe edasi...

Jaga Facebookis
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat