Mulle meeldib väga lugeda, aga kogu oma raamatuarmastuse juures ei ole ma kuigi suur detektiivilugude nautija. Arvan, et kui kirjanikud kõiki oma lugejaid isiklikult teaksid, oleks tunne vastastikune – detektiivilugude autorid ei peaks mind kindlasti mitte oma lemmiklugejaks. Probleem on selles, et kuigi ma alustan raamatut harilikult algusest, nagu korralik kirjandussõber kunagi, on mul umbes poole peale jõudes kombeks vaadata, mis lõpus juhtub. Raamat, mille peamine väärtus seisneb üllatusmomendis, kaotab aga lõpu teadasaamisega suurema osa oma võlust.
Tunduvalt rohkem meeldivad mulle niisugused raamatud, kus lõpu etteteadmine ei vähenda põnevust, vaid paneb mind endisest isegi innukamalt sündmuskäiku jälgima, et teada saada, mis vahepeal toimub. Ning veel rohkem armastan ma sedasorti raamatuid, mida tahan ikka ja jälle otsast peale läbi lugeda, kuigi süžee on juba ammu selge ja tekstikatkendid kipuvad kohati pähe kuluma. Üks selline raamatusari, mida ma olen umbes kahekümne aasta jooksul väga mitu korda lugenud, on C. S. Lewise kirjutatud „Narnia lood“. Tegu on kristlikust allegooriast tugevalt läbi imbunud fantaasiajutustustega, mille peategelasteks on enamasti lapsed, kes satuvad siinsest maailmast Narniasse; hoopis teises maailmas asuvasse muinasjutulisse riiki.
Lugesin „Narnia lugusid“ kõige rohkem lapsepõlves ja varases teismeeas. Siis kaldusid kirjanduseelistused mõneks ajaks teisale ning uuesti võtsin raamatusarja põhjalikumalt ette alles pärast ülikooli minekut. Täiskasvanuna oma lapsepõlvelemmikuid taas lugedes üllatas mind aga suuresti see, kui palju olid raamatud minu jaoks vahepeal muutunud. Tähed ja sõnad olid loomulikult samad, kuid nii mõnigi koht, mida ma nooremana tavaliselt ikka mitu korda järjest üle lugesin, ei tundunud enam üldse nii erilisena. Teisalt torkas mõni tekstilõik, millest olin lapsena kiiresti üle libisenud, nüüd sedavõrd eredalt silma, et ma ei saanud aru, kuidas võis mul midagi niisugust varem märkamata jääda. Nautisin raamatute mahlakat ja voolavat stiili viisil, milleks ma poleks pea kakskümmend aastat tagasi kuidagi võimeline olnud, ning mõtlesin kaasa jutustuse vormi rüütatud filosoofiliste arutluskäikudega, mille varjatud tähendus oli mul varem kõrgelt üle pea lennanud. Kõige paeluvam oli aga C. S. Lewise mõnus, sageli irooniline huumor, mis sündmuskirjelduste keskel ikka ja jälle pead tõstis ning niigi mitmekihilistele lugudele veel täiendava tahu juurde andis.
Samas pole ei „Narnia lugude“ ega ühegi teise raamatu puhul õige väita, nagu oleks minu varasem lugemiskogemus kuidagi vääram olnud ja siis aja jooksul üha rohkem tegelikkust peegeldama hakanud. Lapsena suhestusin ma nende raamatutega viisil, mille määrasid ära minu toonased läbielud ja isiksuseomadused, ning nüüd, täiskasvanuna, kujundab mu hoiakuid minu praegune elukogemus. Kahtlemata olen ma vanemana ja kogenumana võimeline märkama üksikasju, mida ma varem teadvustadagi ei osanud, aga see ei muuda valeks minu varasemat suhtumist Narniasse ja raamatutegelastesse. Lapsepõlveaegne ja praegune lugemiselamus on lihtsalt ühe ja sama suurema pildi kaks eri poolt. Raamatud on justkui koos minuga kasvanud ja muutunud ning avavad mulle ennast sellisel moel, mida ma praegu kõige paremini mõistan.
Olen tähele pannud, et minu suhet Jumalaga iseloomustab paljuski samasugune pidev teisenemine. Kuigi Jumal on ikka seesama, mõistan ma Tema olemust ja tegusid oma elukogemusest lähtudes ning kui ma ise muutun, saab minu jaoks mõnevõrra teiseks ka Jumal. See ei tähenda, nagu oleks varasem jumalapilt vale ja iga järgmine arusaam tooks mind tõele lähemale, vaid ma tõlgendan Jumalat enda jaoks viisil, mis laseb mul Temaga just praegu kõige paremini suhestuda. Iga nihe minu jumalakogemuses on osake ühest ja samast suurest pildist. Ma olen inimesena piiratud ning sellepärast ei suuda ma kunagi – vähemasti mitte selles elus – kogeda Jumalat terviklikult, kuid ise muutudes on mul võimalik avastada sellesama Jumala eri tahke. Mõnikord on need tahud omavahel koguni vastuolus, aga kuna ma mäletan, mida varem mõtlesin ja tundsin, oskan ma pealtnäha vastuolulised killud tervikuks kokku sobitada.
Niisuguste vastuolude märkamine ja tunnistamine minu enda jumalapildis on teataval määral muutnud mu suhtumist teistesse inimestesse. Lapsena ja varases teismeeas uskusin ma, et kui kaks inimest saavad millestki erinevat moodi aru ja ühel neist on õigus, siis peab teine olema midagi valesti mõistnud. Nüüd ei ole ma selles enam sugugi nii kindel. Vahetevahel võib näiteks kellegi teise nägemus Jumalast olla minu jaoks üpris vastuvõetamatu, aga kui ma õpin inimest paremini tundma ja saan aimu tema elukogemustest, mõistan ma veidi enam, miks mõtestab ta Jumalat just niimoodi. Vastuolulised osad minu enda jumalapildis on pannud mind mõtlema, et ehk oleks võimalik ka teiste inimeste vastandlikud arusaamad kuidagi samasse pilti sobitada – kui mul oleks ainult piisavalt palju teadmisi, mille abil märgata seoseid näiliselt kokkusobimatute tükkide vahel. Võib-olla peitub just siin üks põhjus, miks on Jumal loonud inimesed seltskondlikeks olenditeks ja lasknud Piibli autoritel nii palju rõhutada koguduse tähtsust. Jumala kohta käivate arusaamade paljusus õhutab inimesi omavahel arutlema ja ühiselt vastuseid otsima ning sedasi muutub iga koguduseliikme jumalapilt palju mitmekesisemaks, kui see üksi jäädes oleks.
Muidugi pean ma kõige eelneva juures endale aru andma, et ühegi inimese nägemus Jumalast ei peegelda Teda täielikult õigesti – ei tervikuna ega ka osaliselt. Kuna ma ise olen patust rikutud ja ebatäiuslik, on samamoodi rikutud ja puudulik minu arusaam sellest, milline on Jumal. Mu jumalapilt koosneb nii Jumala tegelikest omadustest kui ka minu enda inimlikest külgedest, ning enamasti ei suuda ma vahet teha, millega on tegu. Samas ei arva ma, et minu jumalakogemuse paratamatu ekslikkus oleks midagi, mille pärast hirmu tunda. Või, kristlikku slängi kasutades, tegu ei ole päästeküsimusega. Piiblisse kirjutatu põhjal võin kindlalt öelda, et Jumal armastab mind, on mind lunastanud ja tahab minuga koos olla ning igavest elu ei too mulle mitte teadmised, vaid tahtlikkus võtta vastu Jumala pakutud pääste. Minu Jumal on küll alati mingil määral mu enda nägu, aga ma ei pea paaniliselt püüdma sellest „probleemist“ lahti saada ja tõtt-öelda ei olegi see võimalik. Mul tuleb lihtsalt arvestada tõsiasjaga, et ma kogen ja tõlgendan kõike enda ümber olevat iseenda meelte ja mõistuse kaudu ning seega on mu inimlikkus minu maailma- ja jumalapildi lahutamatu osa. Mul on võimalik kogeda ainult seda, milleks mu meeled võimelised on, ja ma suudan mõista ainult seda, milleni mu mõistus küündib.
Julgen väita ka, et Jumal ei pane minu piiratust mulle pahaks ega pea seda vist isegi eriti oluliseks. Minu hinnangul on Tema jaoks täiuslikust arusaamisest palju tähtsam hoopis see, et ma tahaksin Temaga koos olla. Raamatud, mida olen pikka aega kalliks pidanud, kuuluvad minu lemmikute hulka sellepärast, et ma olen leidnud neist enda jaoks midagi olulist nii lapsena kui ka täiskasvanuna. „Narnia lugusid“ lugedes olen oma hetkevanusest hoolimata tundnud alati, et C. S. Lewis on paberile pannud väga palju sedasorti mõtteid ja tundeid, mis on mullegi tuttavad, aga mida ma pole kas märganud või sõnastada osanud. Olen üsna kindel, et kui mul oleks võimalik raamatute peategelastega – või Lewise endaga – kohtuda, võiksid meist päris head sõbrad saada. Samamoodi võib iga inimene leida Jumala juurest enda jaoks seda, mida tal just praegu kõige rohkem vaja läheb. Jumala eesmärk on suhe inimestega ja seetõttu avaldab Ta ennast viisil, mida inimesed parajasti kõige enam vastu võtta suudavad. Kuigi ma tean Jumalast väga vähe – ja minu vähenegi teadmine ei ole täiuslik –, on mul au ja rõõm Temaga koos olla ning Tema ligiolu nautida. Ma arvan, et meist on aja jooksul ehk juba päris head sõbrad saanud.
In English