Viimastel aegadel on kõnetanud mind üks kirjakoht, mida kristlased agaralt enda tõekspidamiste kinnitamiseks kasutavad. Ikka tuleb ette olukordi, kus inimene tahab oma arusaamistele tugevat alust, et sellega iseennast kinnitada ja ka teistele seda tõendada. Usklikule inimesele on ju parim kinnitus see, kui ta saab toetuda Jumala Sõnale. Kahjuks juhtub ka seda, et kirjakoht Jumala Sõnas, millele inimene toetub, ei kinnitagi tegelikult inimese arusaama, või kinnitab ainult osaliselt. Seega olengi valinud kirjakoha, mis minu arvates kõneleb palju rohkem, kui osa inimesi sellele viidates arvab. Olen valinud tänase kirjakoha Pauluse kirjast roomlastele.
„Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad. Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au!“
Järgnevalt süvenen teksti ja püüan need salmid lahti mõtestada. Valitud kirjakoht algab sõnadega „iga hing“, see tähendab, et kõik isikud, kellel on hing. Kui Jumal lõi inimese, siis Ta puhus inimesesse eluhinguse ja inimene sai elavaks hingeks (1Ms 2:7). „Alistugu“ – sõna kuulma/alluvuses olema, vanemas tõlkes „olgu allaheitlik“, valitsemas olevaile võimudele/kõrgemal seisvatele ülemustele/autoriteetidele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud.
See salm ütleb selgelt, et igal inimesel tuleb riigivõimule alluda. Sellele salmile on Piiblis hulgaliselt paralleelkirjakohti ja ma toon välja ühe seda salmi toetama. „Tuleta neile meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja võimukandjaile, oleksid kuulekad, valmis igale heale teole.“ (Tt 3:1) Ka see räägib allumisest valitsejaile ja lisab inimese kohuseks head teod.
Teine salm ütleb, et kui inimene paneb vastu võimule, paneb ta vastu ka Jumala antud korraldusele ja tõmbab enese peale nuhtluse/hukkamõistu/kohtuotsuse.
Kui lugeda Rooma kirja 13. peatükist ainult need kaks esimest salmi, siis võime täie kindlusega öelda, et kõikidel inimestel (iga hing) tuleb alluda valitsevale võimule ehk riigikorrale. Seega, ükskõik mida võimukandjad rahvale ütlevad, ükskõik missuguseid kohustusi rahva õlgadele pannakse, tuleb alluda. Isegi siis, kui valitsus otsustab inimeselt võtta kodu, maa ja vabaduse. Kui me toetuksime ainult kahele esimesele salmile, siis oleks inimese elu päris raske või isegi kohutav, sest kunagi ei tea, millal mõni valitseja ihaldab tavakodaniku omandit või tahab võtta kodanikult vabaduse. Me tahame ju ise mõelda, otsustada ja tegutseda, sest Jumal on inimese selliseks loonud. Kindlasti ei saa neid salme ära kasutada ka ainult teatud valitsuse otsuste põhjal, mis inimesele meeltmööda on. Näiteks, kui mulle meeldib mingisugune valitsuse korraldus, mis paljudele ei meeldi, ja lisaksin omalt poolt sellele otsusele veel kaalu selle kirjakohaga. Kui neid tekste nii kasutada, siis peaks olema inimene valmis alluma kõigele, mida valitsus ütleb, isegi selliste otsuste puhul, mis meeltmööda ei ole või Jumala seadustega kooskõlas ei ole.
Siinkohal peaks esitama küsimuse, et kes või mis see valitsev võim on. Siin on mõeldud ilmalikku riigivõimu ehk neid inimesi, kes on seatud rahva ette, kellele on antud autoriteet. Ühed inimesed peavad alistuma teistele. Kui mõelda korraks sellest kontekstist välja, siis iga kristlane teab, et kõigepealt peab iga hing alistuma Jumalale, kõige Loojale. Jumal annab inimestele tarkuse, nagu võime Jumala Sõnast lugeda paljude meeste kohta (Mooses, Joosua Aabraham, Joosep, Taaniel jne), kes valitsesid rahva ees Jumalalt saadud tarkusi rakendades. Kuidas on meie valitsejatega tänapäeval? Kas meie riigi eesotsas on kristlased, kes alluvad Jumalale? „Paulus ei anna nendes ridades mõista, et Jumal kiidab alati heaks ilmalikkude valitsuste tegevuse. Paulus ei mõtle ka, et kristlase kohustus on neile alati alistuda. Valitsuse nõudmised võivad mõnikord olla vastupidised Jumala käsule ja sellistes tingimustes tuleb kristlasel „Jumala Sõna rohkem kuulda, kui inimeste sõna“. Pauluse mõtte tuum on, et ilmalike valitsuste valitsev võim on inimestele usaldatud Jumala poolt vastavalt Tema kavatsustele inimese hüvanguks.“ (Adventistide piiblikommentaar).
Jätkuvalt on õhus küsimus, mis need asjad on, milles inimene peab ilmalikule valitsusele alluma. Vastus on tegelikult lihtne: inimene peab tundma Jumala seadusi, et nendega mitte vastuollu minna ja Jumala seadused ongi kõrgeim autoriteet. Rooma kirja 13. ptk kolmas ja neljas salm toob esile tänase teksti põhilise mõtte: inimene ei pea kartma võimukandjaid, kui ta teeb head. Kurjad teod saavad karistuse, aga head teod kiitust. Seda sama kinnitab ka juba eelnevalt esile toodud kirjakoht Rm 13:1 salmi paralleeltekst, mis ütles, et valitsejatele tuleb alluda, olla kuulekas ja valmis igale heale teole (Tt 3:1). Siinkohal sobib tuua esile veel tekst Peetruse sulest: „Käituge hästi paganate keskel, et kuigi nad teist räägivad paha kui kurjategijaist, siiski, pannes tähele teie häid tegusid, annaksid nad Jumalale au aruandmise päeval.“ 1Pt 2:12
Samas ei saa jällegi öelda, et inimese head teod tooksid talle alati valitsejatelt kiitust. Inimesed ei ole kõik ühtemoodi head ega halvad, nii ei ole ka valitsejad kõik ühtemoodi. Ajaloost on tuua palju näiteid, kui inimeste head teod on viinud neid hoopis hukatusse. Paljud valitsejad on takistanud inimeste head tööd. „Näiteks Rooma imperaator Nero, kelle ajal Paulus kirjutas selle epistli, oli hiljem vastutav Pauluse märtrisurmas.“ (Adventistide piiblikommentaar) Samamoodi näeme lugedes raamatut „Suur võitlus“, kui palju on valatud heade inimeste verd ja neid elusalt tuleriitadel põletatud. Kuid sellegipoolest ei tohiks inimene laskuda kurjale teele, vaid hoolimata tagakiusamisest tuleb teha häid tegusid.
Viies salm ütleb, et alistumine on vajalik, mitte ainult karistuse hirmus, vaid ka südametunnistuse pärast. Kui inimese südames on ruumi Jumalale, siis panevad halvad teod südame valutama. Jumala Püha Vaim annab märku, kui asjad on valesti, et inimene tuleks patukahetsusele ja korrastaks oma elu.
Kuues ja seitsmes salm toovad sisse maksuraha näite. Ka Pauluse aja kristlased maksid makse ja tunnustasid sellega ilmalikku võimu. Kui valitsus oli määranud inimestele maksud, siis tuli neid ka maksta. Kuigi on teada, et maksukogujad olid vähemalt juutide seas põlatud, sest nende maksukogumine ei piirdunud ainult valitsejate poolt määratud nõuetega, vaid nad püüdsid ka oma taskuid kuhjaga täita. Sellegipoolest kutsus Paulus inimesi üles makse maksma. Kuuenda ja seitsmenda salmi paralleelkirjakoht ütleb järgmist: „Aga Jeesus ütles neile: „Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!” Ja nad imetlesid teda.“ (Mk 12:17). Jeesust tuldi kiusama maksuraha küsimuses ja Ta andis neile kindla vastuse, et kui rahal on keisri pilt ja kiri, siis andke keisrile tema oma tagasi ja Jumalale Jumala oma. Jeesus andis mõista, et riik ja kirik on erinevad valdkonnad, kuid kristlasel on kohustused mõlema ees. Ka täna on Eestis iga kodaniku kohus tulude pealt maksu maksta, et sellega toetada riigi toimimist ja anda ka osa kirikule.
Kogu selle teema juures on hea, kui me teame ka tausta, miks Paulus need salmid üldse kirjutas. „Selline õpetus oli eriti vajalik Pauluse päevil, kuna sel ajal olid juudid rahutult meelestatud, olles juba mitmes Rooma impeeriumi osas mässu õhutanud. Sarnase alistamatu vaimu ilmutamine kristlaste poolt võis enda peale tõmmata sama meelepaha, mis oli hakanud langema juutide peale. See võis lõppeda ka Rooma riigi kaitse kaotusega, mis oli sageli olnud õnnistuseks varastele kristlastele nagu Pauluski võis tunnistada oma kogemustest.“ (Adventistide piiblikommentaar)
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et valitsused ja võimud ei saa eksisteerida ilma Jumala loata. Kuid kõik valitsejad ei allu Jumalale, vaid vähesed erandid teevad seda. Jumal laseb valitsema ka kurje inimesi, nagu näeme nii tänapäeva valitsejate seas olevaid inimesi kui ka läbi Piibli ajaloo. Iga inimese kohus on valitsusele alluda, kui valitsuse nõuded on Jumala seadustega kooskõlas. Jumala Sõna põhiline sõnum, et Jumal on Looja ja kogu inimkonna Päästja, on selge ja arusaadav. Raskemaid kohti aitab avada Jumala Püha Vaim ja Piiblit saab tõlgendada Piibliga. Inimesed ei tohiks liiga kergekäeliselt Jumala Sõnaga oma arusaamu põhjendada, eriti kui Jumala Sõna neist arusaamadest ei räägi. Jumal on andnud inimesele oma Sõna, Vaimu ja mõistuse ja neid tuleb targalt kasutada.
Priit Keel on Viljandi ja Põltsamaa adventkoguduse pastor
In English