Mida ma sooviksin kirikus kogeda-kuulda-näha?

Ootused jumalateenistusele

Head jumalateenistust kirjeldavad minu jaoks järgmised võtmesõnad:

• kiirustamise lakkamine,
• huvi,
• pühendumine.

Avan ukse ja astun hingamis­päevahommikusse kirikusse. Saal on päikesest hele ja soe. Kaunid lilled ehivad kõlareid ja veelgi kaunimad kõnepulti. Juba on inimesi kogunenud, enamasti vanemaealisi. Nooremad tulevad hiljem. Neil kerged jalad ja jõuavad ka kiirustades õigeks ajaks kohale.

Algab hingamispäevakoolitund, hingamispäeva süda. Rõõm on tunni läbiviijate seas näha noorema generatsiooni esindajaid. Nii see peabki olema. Teatepulk peab saama edasi antud.

Algab jumalateenistus. Õnnitleme sünnipäevalapsi. Nii tore, kui on suur kogudusepere, enamasti igal nädalal on, kellele õnnesoove edastada. See lisab päevale pidulikkust ja annab võimaluse näidata üles märkamist ja hoolimist.

Teated. Mõnikord on neid palju, oi, kui palju. Vahel vähem. Nii liidu omi kui kohalikke. Hea, kui kogudus on eluga kursis ja teab, mis toimub ja mis hakkab toimuma. Teateid nii suurtele kui väikestele, nii noortele kui vanadele.

Jumalateenistuse ajad. Loomulikult. Seda ei tohi unustada. Vahel on mõni külaline ja on hea teada, millal ta on jälle oodatud. Vahel keeratakse meie laiuskraadil kella küll edasi, küll tagasi ja siis võib kokkusaamise aegades midagi muutuda. Viimast siiski mitte hingamispäevahommikuse osas, mis on püsinud muutumatuna juba aastakümneid.

Alguslaul. Rõõmustav. Saab koos laulda. Viimasel kahel aastal küll läbi maski, aga abiks siiski.

Alguspalve.

Lastejutt. Jutt on küll lastele, aga täiskasvanud teavad, et see on sama hästi ka neile ja hea võimalus generatsioonidevaheliseks lõimumiseks. Alati on lastele mõeldud jutus mingi tera, mida tasub meeles pidada. Jutu esitajad on erinevad ja juttki iga kord isemoodi. Vahel näidatakse pilte, vahel teemakohast multikat, vahel saavad lapsed ise mingis katses osaleda. Vaheldusrikas.

Ja nii see lähebki, see jumalateenistus. Vahel on muusikat, nii instrumentaalpalade kui lauluna, vahel on luuletust ja eestpalvet, alati on aga jutlus, korjandus, lõpulaul, lõpupalve ja õnnistussõnad.

Vahel läheb pikaks. Mõne inimese meelest. Kuulsin hiljuti, et jumalateenistus peab läbi saama kell 12.00 (ma ei tea, kas see on ametlik seisukoht). Meil algab jumalateenistus 11.15. Seega jääks kogu ülalkirjeldatu jaoks aega 45 minutit.

Aeg

45 minutit. Üks akadeemiline tund. Ülikoolis on loengu pikkus 2x45 minutit. Sama kehtib täiskasvanute koolitusel. Kui mind paluti hakata õpetama gümnaasiumis, oli tükk tegu, et harjuda nende imelühikeste 45-minutiliste juppidega, kuna olin harjunud õpetama täiskasvanuid ja nende tunnid on poole pikemad. Tänaseks olen aru saanud, et 45 minutisse pole mõtet väga palju asju kokku pressida, nagunii ei jõua. Eriti veel põhikooli osas, kus olen viimased neli aastat õpetanud. Põhikoolist on arusaadav, sest laps on laps ja ta ei jõuagi. Kunagi oli mul huvihariduskoolis lausa eelkooliealiste laste grupp, no ja seal oli 30 minutit absoluutne maksimum.

45 minutit. Selge on see, et kiriku jumalateenistusel selle ajaga väga ei jõua. Kõne normaalseks pikkuseks loetakse tänapäeval ca 20 minutit. Ehk kui see, kõige olulisem jumalateenistuse osa 45 minutist maha arvutada, jääb kogu ülejäänu peale 25 minutit.

25 minutit.

Kuulge, inimesed rassivad tänapäeval ilusa elu nimel nii mis hirmus, enamusel meist tiksub aeg alalist miinust ja kohe mitte kuidagi ei jõua kõigega, mida elu nõuab, toime tulla. Kas me kujutame ette, et sama asi toimub kirikus? Et oled nagu spordivõistlustel. Nii, meil on ette antud ajaraam 45 minutit ja nüüd on vaja kogu lugu kärmelt läbi teha. Pastor vuristab nagu spordireporter ette oma kõne, mis baseerub Piibli kirjakohtadel, räägib kirjakoha taga olevast ajaloost ja kultuurist ning avardab seost tänapäevaga. Korjanduse kogujad jooksevad kes kiirem, see kangem, ja korjavad kokku selle pisku, mida meil anda on? Kiiresti, kiiresti, kiiresti. Et kõik vajalik saaks tehtud. Ruttu! Kõht läheb tühjaks ja magada tahaks, kuna kogu nädal on niimoodi rahmeldatud, et kui seda mõnda hingamispäevalõunast unetundi ei saa, siis järgneb katastroof?

Ei. Mulle see ei meeldi. Kiriku jumalateenistus pole koht, kus kehtib reegel – kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Seda isegi siis, kui mõningatele meist sport kohe hullupööra meeldib. Minu jaoks on kiriku hingamispäevane jumalateenistus aja lakkamine, koorma maha panemine, mõtisklemine. Millal siis seda veel teha kui mitte siis?

Palve

Ja eestpalve. See võtab aega. Inimesed peavad saama hetk aega mõtelda, mida Jumala ette kanda. See ei saa kuidagi toimuda kiirustades. Ja eestpalveid tuleb. Tuleb palju, kui inimestele anda aega.

Minu jaoks on kirikus toimuv eestpalve püha. Selleks tuleb läbiviijal valmistuda. Umbes nii nagu muistsel ajal Iisraelis, kui templis teenivad preestrid end enne templisse minekut pesid ja teenistuseks valmistusid.

Vahel mulle isegi tundub, et kõik muu võib kiriku jumalateenistusel ära jätta, aga ühist, koos tehtud eestpalvet Jumala poole mitte. Infoühiskonna liikmetena saame tarbida kõnesid ja laule läbi interneti. Koos tehtud palvel on aga teine mõju. Koos olemisel ongi teine mõju ja mõte. Miks meid siis muidu koguduseks nimetada?

Loomulikult on ka eespalvet võimalik teha läbi netilahenduste, aga see pole päris see, kuigi abiks ikka. Alati on ju vahe sees, kas käia kontserti kuulamas koha peal või kuulata seda läbi seadme, kas käia jutlust kuulamas koha peal või teha seda läbi mingi seadme, kas käia kunstinäitusel koha peal või vaadata kunsti läbi mingi seadme. Kokku tulemises on mingi eriline omapära. Suhtlus on vahetu ja aktiivne, mitte kauge ja passiivne.

Nii et, armsad inimesed, ärge pange pahaks, kui kiriku jumalateenistus kestab kauem kui 45 minutit.

Kiirustamise lakkamine hingamispäevahommikuses kirikus. See on see, mida naudin. Loomulikult ei tähenda see, et midagi tehakse meelega sellepärast, et läheks üle aja, aga kiriku jumalateenistus on elav organism, see ei ole ette valmistatud kontsert, teatrietendus või film, mis on hoolikalt, sekundi täpsusega välja mõõdetud pikkusega. Jumalateenistus elab ja hingab, on žanr omaette ja ei ole konserv purgis.

Tühi kruus ja täis kruus

Kas teil on hobisid? Näiteks meeldib teile mõni spordiala või huvitute mõnest muusikariistast, olete kirglik aednik või harrastate linnuvaatlust? Valdkondi on palju. Mõnel läheb silm särama, kui ta kuuleb sõna „ajalugu“, teine reageerib innustunult sõnale „poliitika“. Kuidas siis sellega on? Päevatöö on seljataga ja tunne on selline, et nüüd küll ei jaksa enam sammugi teha, aga siis on kasvõi viis minutit vaba aeg ja oh imet – energia on tagasi, kui saab kasvõi killukese aega oma harrastusega tegelemiseks. Või siis leiate harrastuse jaoks aega varahommikul, enne kukke ja koitu.

Mis on see, mis täidab sinu kruusi? Vahva, kui palgatöö on hobi ja harrastus, kuulun nende õnnelike hulka, aga ikkagi oleks see ühekülgne. Põnev on tegeleda millegagi, mis lisab põhitegevusele veelgi särtsu ja energiat.

Kadunud Leida Palumäele kuuluvad kuldsed sõnad: „Ega armastuse vastu saa.“ Ta pidas silmas seda, et kui asi ikka huvitab, siis leitakse võimalusi, et sellega tegeleda. Ei loe distantsi pikkus ega aja puudus, kõik saab tehtud ja nii, et sellest energiast jääb üle muudegi asjade jaoks.

Kunagi oli meil huvihariduskoolis tagasisideleht, kus muuhulgas paluti vastata küsimusele, mis oli põhjus, miks meile õppima tuldi. Üks vastusevariantidest oli umbes nii, et ema käskis. See tegi mulle alati nalja – mul ju täiskasvanud õpilased. Ja kui neid samuti peaks ema käskima ja vanaema sundima, siis on ikka päris imelik küll. Pole eakohane või nii. Et ise tegelikult ei taha, aga näe, keegi teine ütleb, et peab. Motivatsioon ei tule enese seest, vaid keegi teine tahab, et me midagi teeksime.

Nii et küsimus on – kas meil tegelikult on huvi kiriku jumalateenistuse vastu? Kas see paneb meid sinna tulema kauge maa tagant? Kas see paneb meid sinna tulema, kui tegelikult ihu nutab ja nõuab puhkust? Vahel ongi targem koju jääda ja puhata, aga see on vaid vahel. Kas meil on huvi omavahel kokku saada, tekitada seda miskit, mis tekib vaid siis kui inimesed on füüsiliselt koos, ühes ruumis?

Ehk – kas meil on sisemist motivatsiooni jumalateenistusi külastada? Või on keegi, kes meid sunnib selleks?

Kui iseennast vaatan, siis tean, et olen ärahellitatud õpetaja. Minu juures käivad enamasti õppimas need inimesed, kes teavad, milleks neil seda vaja on, ja nad on seega motiveeritud. Mina ei pea neile motivatsiooni välja mõtlema. Sestap on mul ülikeeruline õpetada õpilast, kes pole huvitatud. Kui aus olla, siis selliste õpilaste puhul kaob mul motivatsioon momentaanselt ja ma ei saa aru, miks me peame teineteise aega ja energiat raiskama.

Nii et huvi. Kas meil kui jumalateenistusest osavõtjatel on tegelik huvi selle kogemuse vastu või puudub see sootuks?

Jumalateenistus kui meeskonnatöö

Pühendumine. Meie koguduses on jumalateenistuse korraldamise toimkonnad. Meie pastor Andres Ploompuu viis süsteemi sisse ja see on tõesti hea. Selle süsteemi puhul naudin tiimitööd. Meie tiimis on neli inimest ja meil kõigil on oma põhiülesanded, mida mõnikord omavahel ka vahetame ehk meil pole kivisse raiutud, kes teeb alati lastejuttu, kes eestpalvet, kes loeb luuletust ja kes valib üldlaule. Vaheldusrikkus on tore.

Ma mõtlen, et meie tiim on pühendunud, ja kõik teised tiimid meie koguduses. Eriti suur rõõm on näha nooremate koguduseliikmete pühendumist oma tiimitöös ja sellele järgnevat arengut. Seda on lust näha ja see annab tulevikulootust, et töö läheb edasi.

Pühendumine ei küsi vanust, haridust, sugu ega rahvust, seda kas on või pole. Pühendumine tähendab aja võtmist ja Jumalale toetumist, et Tema juhatab meid ja meil läheb hästi ja meil saab kogudusekojas vahva olema. Pühendumine toodab usku ja usk on see, mis kannab.

Mida siis kõigest eelnenust arvata? Ikka seda, et igapäevane ettevalmistus ja teemaga tegelemine päädib mõtestatud jumalateenistusega. Kuna elame planeedil Maa, kus enamus meid ümbritsev on mittekristlik, siis kui me igapäevaselt teemaga ei tegele, pühitakse meid ära kui leivapuru laua pealt ja selleks ajaks, kui hingamispäevahommikune jumalateenistus algab, oleme kui tühjust täis kotid. Nii võibki juhtuda, et kui kirikuukse lahti teeme, vaatab meile vastu tühi saal, mis on küll päikeselist valgust täis ja soe, aga sealt puuduvad inimesed. Pole kedagi, kes sind sõbralikult tervitaks.

Nii et jaksu meile kõigile oma hinge igapäevasel hoolitsemisel. Kodune aed läheb käest ära kahe nädalaga, Jumala ja inimese vaheline suhe märgatavalt kiiremini. 

Kai Sommer on Pärnu adventkoguduse liige