Kutsutud

„Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.“
Psalm 139:13-16

Kui mõtlen elule üldse, siis valdab mind esmalt tänutunne. Justnimelt selle eest, et ma üldse saan siin maa peal praegusel hetkel kõndida. See on kink! Et mind loodi, et olen sündinud just siin ja nüüd, ei ole minu valik. Ei. Ja see tekitabki tänutunde. Keegi Suurem, palju suurem kui minu mõistus, elu ja kõik, mida üldse näinud ja tajunud olen, on mind ise "kutsunud". Tol hetkel, kui mind "ellu kutsuti", ei olnud ma sellest teadlik. Lihtsalt sain eostatud, arenesin, sündisin siia ilma, mis mulle täiesti võõras ja arusaamatu. Isegi karm. Külm oli ja nälg oli, kuid täiskasvanud püüdsid mulle seda kõike eluks vajalikku anda, nii hästi kui just nemad, kelle hoolde usaldatud sain, seda oskasid, suutsid või tahtsid.

Mind kutsuti. Ei mäleta, et oleksin vastanud jaatavalt. Seega ei ole ma siiatulemise eest vastutav. Küll aga siinolemise eest. Kui aduda, et mind "kutsus" seesama Isik, kes on maapõuest kutsunud esile kaljud, kõrgeimad mäetipud, kutsub pilvist esile piisad või helbed, terad või uduloori, kes kutsub taeva alla ka vikerkaare ning loob lindudele nende teekonna lõunamaale ja tagasi ning lauluviisi, kutsub lõvipoegi ja pisikese ussikese maapõuest päikse kätte, siis olengi osake loodusest, loodu.

„Aga nõnda ütleb nüüd Issand,
kes Sind, Jaakob, on loonud,
ja kes Sind, Iisrael, on kujundanud:
Ära karda, sest ma olen Sind lunastanud,
ma olen Sind nimepidi kutsunud,
Sa oled minu päralt!“
Jesaja 43:1

Mind kutsuti nimepidi. Piiblis on selgelt kirjas, kuis Jumal kutsus nimepidi. Ei tea, kas Ta oli tõesti teadlik, et mu nimeks saab just see, mis mu nimi täna on, kuid ehk kutsus Ta mind "oma" nime pidi. Ehk oli Jumalal selleks oma viis ja nimi? Midagi, mida saan taas kuulda siis, kui Teda jälle kohtan? Nimi, mis saab mu omaks siis, kui taas lähen sinna, kust tulen. Jumala juurde.

Kui loen Piiblist seda salmi, mis kirjeldab just minu "kutsumist", täitub mu hing vastutustundega ning eesõiguse adumisega. Mind on "kutsutud". Minust oleks võidud ka mööda vaadata. Kuid kutsuti just mind! Elama just siin ja just praegu. Seda pole vähe! See on võimalus, tõeline võimalus, olla kutsutute seas! Juba see, et saan hingata ja olla, on suur eesõigus. Kõik muu on lisaväärtus, mida elu endaga toob!

Ka see, kui näen enda ümber valu ja vaeva, ei tohiks mind heidutada. See on maapealse elu loomulik osa. Osa, millest samuti mind on kutsutud osa saama. Nii heast kui halvast. Sõltumata sellest, mida elu ja iga üksik päev endaga toob, on mind aga ka kutsutud seda kõike vastu võtma tänulikkuse ja alandlikkusega. Olen külaline, mitte peremees. Olen kutsutu, mitte kutsuja. Mind on kutsutud nimepidi. Seega – olen oluline! Mulle ei ole esitatud üleüldist kutset, et "Tulge, kõik, keda huvitab või kes tahab!", vaid mulle on saadetud isiklik "kutse". Kutsega külaliste eest peetakse tavaliselt eriliselt head hoolt. Nende vajadusi püütakse rahuldada parimal võimalikul viisil ja nende muresid lahendada just nii, nagu nähakse, et on parim neile ses "külalistemajas", mis muidu tundmatu, kuid Kutsujale selge, kui omaenese püksitasku. Kutsutud külaliste osaks on vaid vaadata, mida hääd Kutsuja nende jaoks varunud on, nautida, olla rõõmus ja tänulik, ning järgida "programmi". Osaleda, kus vaja, jääda pealtvaatajaks, kus vaja. Vastavalt olukorrale ning Kutsujapoolsetele juhistele ja ajakavale just selles programmis.

See põgus visiit siin taeva all on kinkide kink.
„Mina, mina olen rääkinud,
mina olen ta kutsunud,
olen tema loonud
ja tema teekond läheb korda.“
Jesaja 48:15

Kui meid kõiki, igaüht isiklikult ja eraldi, on kord kutsutud osa saama sellest võimsamatest võimsaimast kingist nimega Elu, siis miks peaksime pelglikult kõrvalt vaatama, justkui ei oleks see ikkagi päris meile mõeldud. Elu on kink ja see on antud meile, et selle avaksime. Justkui jõuluvana lapsi kuuse all, nõnda on Jumal meid kord nimepidi kutsunud ette ja andnud selle pakikese. Ikka avamiseks! Ei ole mõtet käia pakiga toas ringi, üksnes püüdes arvata, mis seal sees võiks olla ja seda siiski avamata. Ei ole sel juhul rõõmu meil endil ega ka kingi Andjal.

Elu on kink – ava see! Naudi seda, sest selle saatis sulle toosama Jumal, kes sind lõi, kes sind kutsus. Elu kutsus sind end avama! Ava! Ole ise avatud seda kõike vastu võtma, mida see kink endas sisaldada võib, sest võib-olla on seal midagi palju enamat, kui soovidagi oskasid. Aga võib-olla mitte. Sõltumata sisust, ava pakk ja kae, mis seal peidus, sest see on varuks seatud just sulle. Seal on sinu nimi. Sest kunagi kutsuti sindki nimepidi. Just selleks, kes oled, just sinna, kus oled, et teeksid, mis suudad, sellega, mis sul on, seal, kus oled.

Kas oled seda kõike teinud? Kui ei, siis jõuad veel! Pidu kestab, kutsutud olla on hää ja Kutsuja kannab hoolt iga vajaduse eest. Piisab seda Talle vaid sosistada, palves ja uskudes, et Ta annab endast parima, et sel maakeral elavate külaliste eest head hoolt kanda. Usu seda. Sind on ju nimepidi kutsutud!

Vaatan Sind,
kuigi Sina mind ei näe
ega vaatagi vast...
Vaatan, ja näen
kuidas Sa kempled –
eluga, iseendaga, minuga.
Enesele teadmatagi.
Kempled ja võitled,
sõdid ja sõitled,
üritades kõigest väest
olla see, kellena teised
Sind näha soovivad.
Olla see, kelle arvad
iseenda olema pidavat.
Kui Sa teaksid, et Sa
peaksid vaid olema see,
kelleks Sind loonud olen.
Sellest piisaks, täiesti.
See on lihtsaim viis
elu elamiseks
ja õnnelik olemiseks.
Kummaline, et otsid
lahendusi kõikjalt mujalt,
kui tollest kõige
loomulikumast ja
esialgsest kohast.
Vaata enda sisse,
vaata endast kõrgemale,
näe enda ihust sügavamale,
kae pilvede taha ning
naabri hingevakku –
seal näed mind, kes
teid kõiki olen loonud,
päästnud, aidanud ja
armastanud.
Armastan tänagi veel,
sest olete minu omad,
enesele teadmatagi
kuulute mulle.
Eile, täna, igavesti.
Minu omad.
Kutsutud.
Päästetud.
Armastatud.