Ärge kandke üksteise koormaid?

Avaldatud 22.10.2022, autor Ly Kaasik, allikas Meie Aeg

Umbes aasta tagasi vestlesin kirja teel ühe hea tuttavaga ja muu jutu hulgas küsis ta, kuidas mul läheb. Kuna toonane periood oli minu jaoks üpris väsitav – koolitöö, kohustused kirikus, väga kaootiline unerütm ja selleks ajaks juba terve aasta kestnud COVID-19 pandeemiast tingitud stress –, tundsin ma, et ei jaksa lihtsalt head nägu teha, isegi mitte kirjalikus vestluses. Niisiis vastasin, et muidu pole viga, aga ma olen enamiku ajast väsinud. Mõni päev hiljem sain samalt tuttavalt üsna mureliku telefonikõne, kus ta ütles, et on minu peale mõelnud, ja püüdis mulle selgitada, mis võiks olla mu väsimuse põhjus.

Selline kõne tekitas minus mõneti vastakaid tundeid. Esialgu sain veidi pahaseks – ma teadsin ju ise suurepäraselt, mis mind väsitas, ja mõistsin ka seda, et enamik neist põhjustest oli kas otseselt või kaudselt minu enda süü. Samuti oli mul piisavalt teadmisi selle kohta, mida peaksin tegema, et ennast paremini tunda, aga teoreetilise teabe olemasolu ei andnud mulle veel tegutsemiseks jõudu. Teisalt tegi telefonikõne südame soojaks. Oli väga armas kuulda, kuidas keegi hoolis minust nii palju, et mõtles mitu päeva ühe möödaminnes saadetud sõnumi peale ja tahtis aidata olukorda parandada. Ning viimaks tundsin end süüdi selles, et olin teisele inimesele muret valmistanud ja teda oma probleemidega koormanud. Lõppkokkuvõttes otsustasin pärast kõnet, et püüan sestpeale rohkem ise endaga hakkama saada ja vähem oma hädasid kellelegi kurta.

Inimestele meeldib tavaliselt, kui rasked olukorrad saavad kiiresti lahendatud. Lisaks iseenda eest hoolitsemisele on inimesed sotsiaalsed olendid ning kui sõber või tuttav mõnest oma murest räägib, tahab kaastundlik kuulaja teda kohe aidata. Mina olen samasugune: kui keegi hakkab mulle oma probleemidest rääkima, on mul lahendus sageli valmis juba enne, kui teine enda jutuga ühele poole jõuab. Minu poole pöördudes ja mulle oma murest kõneldes on vestluskaaslane teinud minust justkui kaasvastutaja ning tundub ebaviisakas ja hoolimatu jätta oma teadmised ja kasulikud nõuanded endale.

Kirikuringkonnas paistab selline nähtus vahel isegi tugevamalt esile tõusvat kui väljaspool kirikut. Kuna Piiblis on korduvalt rõhutatud kaasinimeste eest hoolitsemise tähtsust ja Paulus on kirjas galaatlastele käskinud lausa otsesõnu kanda üksteise koormaid, tajuvad kristlased tihti oma kohustust teisi aidata mõnevõrra teravamalt kui inimesed väljaspool kirikut. See tähendab omakorda, et kui ma räägin teistele koguduseliikmetele oma muredest, on mul väga suur tõenäosus saada neilt palju häid soovitusi – millest enamikku tean ma tavaliselt isegi.

Eelmainitud telefonivestlus pani mind aga tavapärasest veidi enam mõtlema mu enda suhtlemisstiili peale. Ühest küljest on nõuanded vahel tõesti kasulikud ja kui neist ka muud abi pole, siis näitavad need, et teine inimene hoolib minust. Lisaks olen ma ise lahenduse pakkumisega tavaliselt üpris tagasihoidlik – vähemasti enda arvates – ja kui keegi mõne murega minu juurde tuleb, püüan ma ta esialgu ära kuulata. Mõnikord olen soovituse, mis näib mulle väga hea, hoopis välja ütlemata jätnud, sest mõistan, et vestluskaaslase elukogemus erineb minu omast liiga suurel määral ning isegi kui minu pakutud lahendus toimiks, ei saaks teine aru selle vajalikkusest ega mõttekusest. Samas näen ma sedasorti vestlusi siiski lahenduspõhisest vaatenurgast. Kui kaasinimene räägib mulle oma probleemidest, ei keskendu ma niivõrd mitte inimesele, kuivõrd probleemile. Selle asemel, et teist päriselt kuulata, mõtlen ma sellele, kuidas minu kasulikud nõuanded kõige tõhusamalt temani jõuaksid, või koondan kogu oma energia enda tagasihoidmisele, et ma soovituste jagamisega liiale ei läheks. Seejuures jääb mul aga märkamata vestluskaaslane ise, kes tahab ehk lihtsalt rääkida. Kui ma võtan vastutuse tema mure eest enda kanda, võib ta tunda end süüdi mulle probleemide tekitamises ning hoiab edaspidi oma mõtted ja tunded enda teada. Allasurutud emotsioonid halvendavad aga nii vaimset kui ka füüsilist enesetunnet.

Viimase kolme aasta jooksul on ühiskonda tabanud üks kriis teise otsa. See tekitab inimestes enesestmõistetavalt pingeid, mis väljenduvad omakorda peamiselt psüühiliste probleemidena. Kuna muremõtteid ja negatiivseid tundeid ei ole tervislik endasse matta, oleks hea, kui igaüks leiaks endale mõne hea sõbra või tuttava, kellega rääkida – ning otsiks lisaks vajadusel professionaalset abi. Ka mina sain peagi pärast ülalkirjeldatud telefonikõnet aru, et oma murede jätmine ainult enda teada ei ole kuigi jätkusuutlik teguviis. Kui keegi pöördub aga mõne probleemiga minu poole, ei tähenda see, et ma peaksin iseennast teise inimese olukorra eest vastutavaks pidama. Vastupidi – kui ma lasen enda headel nõuannetel minna ja pööran vestluskaaslasele päriselt tähelepanu, jõuab teine inimene lõpuks ise lahendusteni, mis sobivad talle palju paremini kui minu pakutud ideed. Ning mõnikord ongi inimesel vaja lihtsalt rääkida ja kõige rohkem kergendab tema koormat see, kui ta leiab osavõtliku kuulaja. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat