Madis Pärna: Et kogudus oleks kokkuhoidev, ühtne ja misjonimeelne meeskond

Missugune on sinu esimene mälupilt kogudusest? 

Ma ei ole ise sellest uksest sisse astunud, olen lapsest saadik kogudusega seotud olnud. Võin öelda, mida ma mäletan lapsepõlvest, aga see on teistsugune pilt – see muutub ajas. Laste jaoks on kogudus selline, nagu inimesed, kes seal koguduses on. Lapsena oli kogudus kogukond, kus oli tore, kokkuhoidev kogukond, käidi koos ja tehti koos asju, nii koguduse majas kui ka väljaspool, mindi koos järve äärde näiteks. Väljaspool mul ei olnud väga palju sõpru, mu sõbrad olidki koguduses. Nii et see on ilus pilt. 

Kas mäletad hetke, kui otsustasid kogudusega liituda? 

Jaa, mäletan küll. Pireti ja Annika ristimisklass oli käimas, Kadri oli ka seal. Ma vaatasin, mida nad seal õpivad ja kui ma lugesin neid materjale, siis mõtlesin, et mina mõtlen ka nii. Ja siis mõtlesin, et kas ma ei võiks siis ka ristitud saada, kui ma usun samu asju. Liitusin ristimisklassiga poole pealt. Nii ma liitusingi kogudusega. Ristimispäevast mäletan seda, et küsiti paar küsimust – see oli vist peale ristimist – ja ma vastasin neile. 

Kas sul on meeles mõni kogemus, mis on kujundanud sinu isiklikku suhet Jumalaga? 

Terve elu kujundab seda suhet. Kui astud ämbrisse, siis mõistad, kuidas võiks rohkem Jumalaga koos käia ja palvetada. Ühte kindlat juhtumit ei oskagi ma välja tuua. Eksimused on motivatsioonile korraks halvasti mõjunud, aga nendest välja tulek on tugevdanud minu veendumust, et tahan olla Jumala laps. 

Mis kohustusi on sul koguduses aegade jooksul olnud? 

Kohustus on halb sõna, alguses võibolla on see jah kohustus või kellegi käsu peale tegemine. Kunagi olen saatnud üldlaule. Laulmisega olen tegelenud, jumalateenistuse avaja olen olnud. Mingi aeg olin kirikus koristaja. Helitehnik olen. Enne Inglismaale minekut proovisin seda asja ja Inglismaal hakkasin rohkem sellega tegelema Newboldi kirikus. Tagasi tulles on ka üht-teist tehtud. Lastetunde olen teinud, õppetükki juhtinud. Koguduse juures on nii palju toimetusi, ei oskagi kõike ära nimetada. Noortejuht olin ka kunagi. 

Millist tuge saad oma perelt kogudusetöö edendamisel? 

Lapsed on nõus jumalateenistusel laulma, olema aktiivsed – tegema kõike, mis neile jõukohane on. Nad on tublid – tean, et kui kedagi teist ei ole annetusi kogumas, siis oma lapsi saan ikka paluda. Kui olen pidanud jutluseid valmistama, siis palun Aikil ka läbi lugeda – kas tema jaoks tundub, et on midagi puudu, ja ta on ikka abiks. Aikiga koos tegutseme kirikus, igasuguseid ideid genereerime koos. Kui tuleb hoog peale, siis tuleb igasugu mõtteid, mida korraldada ja kuidas korraldada. Paneme need kirja ja mõtleme läbi. Meil on hea tandem: kui üksinda ei tule, siis kahekesi saab alati. 

Mida tähendab sinu jaoks võimalus teenida kogudust kogudusevanemana? 

Mina näen põhilisena seda, et kogudusevanem võiks olla inimene, kes püüab haarata kõiki keda võimalik tegevusse, julgustada ja nii palju kui võimalik, märgata inimesi ja neid nende tegevuses tunnustada – kas nad laulavad või teevad muus asjas oma osa teenistusel. Et kogudus oleks kokkuhoidev, ühtne ja misjonimeelne meeskond – see on koguduse­vanema kõige olulisem ülesanne. 

Milline peaks olema koguduse­vanema roll koguduseliikme elus? Kuidas näed end sellesse rolli sobivat? 

Sellele küsimusele on keeruline ise vastata. Mõne koha pealt ma ei sobi kogudusevanemaks, sest ma elan liiga palju emotsionaalselt läbi igasugu probleeme ja muresid, mida keegi võib rääkida või kui tekib mõni probleem. See on väga kurnav ja võib tervisele mõjuda. Peab inimesi kuulama – see ongi keeruline osa. Peab märkama inimesi ja nende jaoks olemas olema, kui nad tunnevad, et miski on viltu kas inimeste vahel või muus asjas. Olen valmis kuulama. 

Mis on sinu eesmärgid kogudusevanemana? 

Ma arvan, et kõige tähtsam on, et meie kogudus kasvaks selles suunas, et me oleksime valmis vastu võtma inimesi, kes on teistsugused kui meie või kes ei ole standardsed kvalifitseeritud kristlased. Et me oleksime selleks valmis – igaüks isiklikult ja kogudusena. Kui keegi tuleb meie juurde, keegi astub meie kiriku uksest sisse, siis ta tunnetaks, et kogudus on ühtehoidev, midagi sellist, mis on teistmoodi kui klubi koosolemine, kus on tegevused, mida teeme tegemise pärast. Oluline on, et me liiguksime koos selles suunas, et olla avatud ja tervitav kogukond, kuhu Jumal saaks saata uusi inimesi. 

Saavutada saab seda nii, et kutsuda inimesi üles mitte palvetama, kuidas teised peaksid muutuma, vaid me peaksime teadvustama, et meie kõik üksikute koguduseliikmetena võtaksime kätte ja palvetaksime ja oleksime koos Jumalaga käijad. Ja kui Jumal toob esile selle hetke, siis oleme valmis ja Jeesuse sarnasemad tänu sellele, et Ta elab meie sees. Meie soov ei ole siis kedagi meie arusaamadesse paigutada, vaid teda vastu võtta kui Jumala last meie perre, et ta saaks koos meiega, nähes meie häid tegusid, kasvada samasuguseks kristlaseks, nagu Jumal on meid teinud. 

Mis peaksid olema koguduse prioriteedid? 

Meie prioriteet ei ole lihtsalt teenistusi korraldada – see on ka oluline, aga tähtis on leida igasuguseid võimalusi, kuidas jõuda inimesteni erinevatel viisidel. Koguduse elus on palju olulist, aga tähtis on see, kuidas jõuda inimesteni selle kaudu, mis on neile vajalik – et me liiguksime kirikuruumist väljapoole ja oleksime kogukonnas nähtavad. Selle eelduseks on koguduse sisemine üksmeel – et me kogudusena võiksime olla sisemiselt ühtsemad ja et meie eesmärk ei oleks mitte oma õiguse taganõudmine, vaid me võiksime lasta – igaüks isiklikult – Jumala Vaimul end muuta, et oleksime sallivamad. Kui üksikisikutest koosnev kogudus ei ole ühtne, siis misjonitöö – inimesteni jõudmine – ei edene ja polegi mõtet välja minna, kui koguduses üks tõmbab ühte nurka ja teine teise nurka ja pole ühtset eesmärki inimesteni jõuda. 

Mida peaks kogudus sinu arvates kogukonnani jõudmisel tegema? 

Mis asi on kogudus? See on inimeste kogum. Mida peaksid meie koguduses olevad inimesed tegema, et jõuda inimesteni – seda sa mõtled siis? Ma usun, et iseenesest kogudus ei saagi jõuda inimesteni. Põhiline on see, et kui koguduseliikmed ise on palvemeelsed, uurivad Piiblit ja kasvavad, siis Jumal kingib ka nägemust ja arusaamist, kuidas jõuda inimesteni, mis viisidel ja mis tegevuste kaudu. Kogudus saab olla palvemeelne ja Piiblit uuriv. Siis tekib tahtmine üldse midagi teha, midagi mõelda, paberile panna, siis minnakse välja tuliselt meelestatuna, kuna meil kõigil on eelneva tegevuse tagajärjel tuhin sees. 

Mis paneb koguduse kasvama? 

Hea väetis. Kogudust saab kasvama panna ainult Jumal. Meie ise ei hakka kedagi siia sisse tirima, öeldes, et meie kogudus tahab kasvada. Kui Jumal kasvatab meid, kes me oleme koguduses, siis saab Ta siia liita uusi inimesi, kui meie oleme ennast andnud Jumala kätte. Koguduse kasv ei ole midagi sellist, mille meie võtame ette ja teeme ära. See ei ole tehniline küsimus. 

Mis on sinu arvates praegu koguduse kõige pakilisem probleem? 

Kui sellele vastata, siis ma peaksin olema Jumal. Mina ei näe inimese sisse. Ma näen hingamispäeval palju koguduseliikmeid ja ka neid, kes ei ole koguduse liikmed. Üks asi on see, mida ma näen väljastpoolt, aga ma ei tea, kuidas Jumal neid kasutab ja mis olukorras nad hetkel asuvad. Ma arvan, et paljud isegi ei avaldaks seda mulle. 

Öeldakse, et see, et inimesed lähevad ära, kogudus vananeb, kogudus kahaneb – kas see on pakiline probleem ja millest see tingitud on? Kas inimestel ei ole motivatsiooni või igatsust panustada või olla aktiivsed. Jälle jõuan sinna, kui palju keegi Jumalaga suhtleb ja kas Jumal saab meid kasutada. Mul on selline tunne, et võibolla see on siis probleem, et ei ole väga palju initsiatiivi ja igatsust inimesteni jõuda. See probleem on lihtsalt see, mida ma näen, aga mis taustal toimub, seda mina ei tea. 

Mis on sinu peamised soovid praegu kogudusele? 

Soovid-soovid-soovid… Palju õnne! :) Me võiksime olla meeskond – kui tehakse ettepanek või mõni üritus, siis esmane reaktsioon ei oleks eitav. Mida rohkem ideid, siis tekib suhtumine, et jaa, teeme, muidugi teeme ja omalt poolt pakutaks veel ideid juurde. Et kõigil oleks tunne nagu tuline raud: kui viskad vett peale, siis susiseb. Et kogudus oleks toimekas. 

Mis sulle Viljandi koguduses rõõmu valmistab? 

Viimasel ajal tunnen, et hästi palju tullakse kaasa, kui pakutakse välja ideid – enamasti tullakse kaasa ja tehakse ja ollakse aktiivsed. See mulle meeldib, et Viljandi kogudus on aktiivne kogudus. 

Ja viimaks, selles intervjuusarjas on kombeks, et eelmine intervjuu andnud kogudusevanem esitab küsimusele järgmisele, ilma et ta teaks, kes järgmine intervjueeritav on. Seega, Kalvi küsimus sinule: Ma olen mõelnud, et adventistidena pigem oleme eeskujulikud kümnise maksjad. Tänapäeva kiire elutempo paneb mind aga küsima endalt ja kasutan nüüd võimalust, et küsida ka sinult. Kas sinul on mingi konkreetne aeg, mida oled mõelnud näiteks kuu jooksul kasutada kogudusetööks või teiste teenimiseks, et justkui anda osake tagasi Jumalale? 

Ma ei ole mõelnud konkreetse aja peale. Minu jaoks ei ole kogudusetöö fikseeritud ajalistes piirangutes. Kui on vaja midagi teha, siis lähen iga kell. Ma ei võrdleks seda kümnisega, see on pigem annetus – kuidas süda kutsub annetada, kas viis eurot või kümme eurot, kas su annetus on ainult hingamispäevane või ka muul ajal. Koguduse teenimine on vajadus­põhine – kui on vaja teha, siis ma tulen ja teen. Oma töö on ka vaja teha, aga niipea kui saan, siis teen. Nii et vastus on ei, mul ei ole konkreetset aega. 

Mis oleks sinu küsimus järgmisele intervjueeritavale kogudusevanemale? 

Miks sa oled kogudusevanem – kas see on midagi, mida sa tahad teha?