Eeloleval hingamispäeval, 2. augustil jõuab kogudustesse selle aasta kolmas Meie Aeg.
Seekordse ajakirja fookuses on küsimus: kuidas saame aru, et Jumal on meiega? Nii küsibki ühe fookuseteksti autor David Nõmmik: „Kas Jumal on meiega ja mille järgi me võime ära tunda, et Ta meie elus tegev on?“ ja vastab: „Kui me võtame Kristuse vastu oma Päästjaks tõelises piibellikus tähenduses, taastub meie isiklik suhe Jumalaga. Isiklik suhe Jumalaga – see on kõige imelisem, mis saab olla, ja see ei ole ainult tulevikus taevas, vaid on praegu praktiliselt reaalne. Vastupidiselt postmodernistlikule suhtumisele saab kristlane öelda: ma tean, kes ma olen; ja ma tunnen Jumalat. Mina räägin ja Tema kuuleb.“
Fookuse teise teksti autor on Hele Kulp ja tema mõtiskleb nii: „Olukorrad, kus Jumal justkui eemaldub ja laseb probleemidel võimust võtta, on need, mis toovad küsimärgi fraasi „Jumal meiega“ järele. Teekonnal Egiptusest Kaananisse juhtus seda ikka ja jälle. Kui juba jõuti küsimuseni, kas Jumal on meiega, polnud kaugel küsimus: miks Jumal ei ole meiega? Taolised küsimused on enamasti emotsionaalselt laetud ja süüdistavad ning suunatud rahva/koguduse juhtide vastu, mitte niivõrd isegi Jumala enda vastu. Piibel nimetab sellist käitumist nurisemiseks.“ Oma kogemusi ja mõtteid selle kohta, kuidas aru saada, et Jumal minu elus on, jagavad teisedki.
Kevadel väisas Eestit Trans-Euroopa divisjoni noortejuht Marcel Ghioalda, kellega vestles Tiina Rätsepso. Jutuks tuleb Marceli vaimulik taust, eesmärgid noortejuhina ja tema isiklik teekond Jumalaga. Oma tööst räägib ta nii: „Noored inimesed on fenomenaalsed. Noored on hämmastavad. Neis on nii palju elu ja nii palju janu elu ja suhete ja Jumala järele, mida vanematel inimestel ei pruugi enam olla. Noortega töötamine on väga virgutav. Noorte ellu kaasatud olla on privileeg.“
Pöördumisloo rubriigis räägib oma kristlaseks kasvamise loo Anne Kallmann: „Ma ei mäleta sellist aega, kui ma poleks Jumalat uskunud, ja samas mitte ainult uskunud, vaid ka armastanud Jeesust. Mul on meeles, kui ma olin kusagil 4–6-aastane, ärkasin ühel öösel üles ja palusin pisarsilmil: Jeesus, palun anna andeks, kui ma Sind kurvastasin. Ma ei tea, kust see minu sisse tuli.“
Misjonirubriigis kirjutab Marina Tsugai Pärli koguduse lastejumalateenistustest: „2023. aastal, vahetult enne Pärli koguduse avamist, töötasime fookusgrupiga välja koguduse arenguplaani ja strateegia. Pärli fookusegrupiks olid inimesed vanuserühmas 20–40 aastat. Pärast koguduse avamist nihkus koguduse misjonifookus lastega peredele. Täna töötame palju lastega, pühendame neile aega ja energiat.“
Tiit Lukk küsib oma heaolu paradoksaalsuse sarjas, mida on vaja heaks eluks, ja arutleb seekord nii: „Jumalat on lihtne usaldada, elades täielikus majanduslikus heaolus või külluses – kas siis ongi tegu üldse Jumala usaldamisega? Oluliselt raskem on usaldada Jumalat, kui meie käsutusse polegi näiliselt nagu suurt midagi antud. Jeesus õpetab meile siiski midagi muud: usaldama Jumalat igas olukorras ja kutsudes igaüht kasutama talle antud aega, andeid ja vahendeid maksimaalselt teiste teenimiseks ja seeläbi ka Tema riigi töö tegemiseks.“
Pererubriigis kirjutab Anne Vahtramäe, mida õigupoolest tähendab fraas „üheskoos heas ja halvas“: „Kas armastuse ja hoolimise tegusid rasketesse aegadesse edasi lükates ei riski me sellega, et ühel hetkel pole meil seda kõike enam kellelegi demonstreerida?“
Ruth Lobjaka sari usu erinevatest staadiumidest on jõudnud kolmandasse, otsivasse etappi: „Noorukieas toimub usu kasvamine Piibli uurimise, arutelude, vestluste, misjonireiside, teenimisvõimaluste ja päris eluliste, isiklike kogemuste kaudu.“
Ajakirjas on veel palju teisi huvitavaid rubriike; lastele mõeldud Silmatera on seekord Moosese päralt. Ajakiri on täisvärviline, selle maht on 84 lehekülge ning ajakirja üksiknumber maksab 5 eurot. Meie Aega saab osta kohalike koguduste raamatulettidelt.
Eelmiste ajakirjade artikleid saab lugeda Meie Aja kodulehelt.
In English