Ma olen maailma populaarseima ajalooteemalise taskuhäälingu „The Rest Is History“ pühendunud kuulaja. Selles taskuhäälingus räägivad briti ajaloolased Tom Holland ja Dominic Sandbrook kõikvõimalikest sündmustest, mis on minevikus maailma kujundanud, ja inimestest, kes on ajaloo kulgu muutnud. See võib kõlada kuivalt, eriti kui kooliaegsetest ajalootundidest pole häid mälestusi, kuid tegelikult on tegemist erakordselt humoorika ja hariva kuulamismaterjaliga; ma ootan nende uut episoodi igal esmaspäeval ja neljapäeval lapseliku rõõmu ja elevusega.
Hollandist ja Sandbrookist on maailma kultuuriskeenel saanud peaaegu et rokkstaarid, kelle edu püüavad teised podcaster’id edutult korrata – nende podcast’i erinevaid saateid laaditakse igas kuus alla 15 miljonit korda, kusjuures pooled nende taskuhäälingu kuulajad on nooremad kui 35. Koroonaaegse koduvangistuse hobiprojektist on vaid paari aastaga saanud üks kõige tunnustatumaid kultuurilisi hääli, mis maailmas kõlab.
Kuulasin hiljuti üht intervjuud, mis kahe rokkstaar-ajaloolasega oli salvestatud. Selles intervjuus uuris küsija Hollandi ja Sandbrooki käest, mis on nende lähtepunkt, kui nad mingist ajaloolisest sündmusest hakkavad rääkima. Sandbrook vastas sekunditki mõtlemata: „Alguspunktiks on alati lugu, jutustus.“ Nende eesmärk ei ole käsitleda üht või teist minevikus toimunud seika poliitilisest vaatepunktist, samuti ei tee nad ühestki ajalooseigast näppuviibutavat moraaliõpetust.
Mul läks seda kuuldes peas pirnike põlema. Jutustus! Loomulikult! See on nii postmodernistlik, kui üldse saab olla! Me elame ju ajastul, mil tõde on muutunud individuaalseks ja relatiivseks; see, et keegi väidab endal tõde olevat või seda teadvat, jätab paljud täiesti külmaks. Külmaks jätavad ka aastasadu autoriteetselt ühiskonda juhtinud institutsioonid. Aga hea lugu, elumuutev isiklik kogemus – see on pjedestaalile tõstetud. „The Rest Is History“ fenomenaalne edulugu on üks neist tõsiasjadest, mis kinnitab meile – elame ajastul, mil heal lool on suurem mõju kui millelgi muul. See on see, mille järele inimesed praegu janunevad.
Nende fenomen, mis paneb kümneid tuhandeid noori üle maailma ikka ja jälle nende saateid kuulama, on suurepärane loo jutustamise oskus.
Meie, adventkristlaste jaoks on tegemist hea uudisega, sest kõigist kristlikest suundadest on just meil kõige selgem ja terviklikum pilt Piiblist kui jutustusest. Alates adventkoguduse päris algusest on meie koguduse asutajad ning teoloogid rõhutanud seda, et Piibel ei ole kirjanduslike kildude või teoloogiliste doktriinide kogum, vaid ennekõike just sisemise loogikaga terviklik jutustus ehk teisisõnu lugu sellest, kust me tuleme, kuhu suundume, miks on meie kõigi elus nii palju häda ja kiusatusi, miks on maailm meie ümber nii kohutavas seisukorras, kust leida kõigi raskuste keskel usku, lootust ja tulevikku, armastusest rääkimata. Need, kes peavad Vana Testamenti iganenuks ja tarbetuks, ei saa tervet lugu kokku – see on, nagu püüaks ehitada teist korrust ilma esimeseta. Need, kes on Piibli kõrvale või üle selle asetanud traditsiooni või mõne muu kirjutise, ei saa samuti terviklikku lugu kokku. Üksnes need, kelle jaoks on Piibel inimkonna loo tervik, näevad selle jutustuse ilu – ja neil, see tähendab meil, on seejärel ka kohustus seda jutustust teistega jagada, tehes seda haaravalt ja kutsuvalt. Kui palju kordi oleme selles ülesandes läbi kukkunud, maalides Piiblist justnimelt pilti kui „Tohin – ei tohi“ tabelist või teoloogiliste jutupunktide kogumist. Kuigi Piiblist leiame oma käitumisele ja valikutele kaljukindla aluse ja ohtralt teoloogiat, ei ole raskuskese mitte neil. Piibli raskuskese on jutustusel inimese langemisest, patususest, lunastusest ja viimsest hiilgavast võidust patu ja surma üle. Piibel annab meile ennekõike maailmavaate ja seda sõna otseses mõttes; see annab meile vaate ja selgituse kõigele, mida maailmas näeme ning kogeme, ja ta teeb seda justnimelt narratiivi, jutustuse vormis. See on meie trump postmodernistlikul ajastul, sest kui selle suure jutustuse loogika ja lootus saab kokku meie enda elu tunnistusega, võib selles kombinatsioonis olla midagi vastupandamatut, mis suunab paljude mõtted Jumalale ja Tema loole. Elame suurte ja haaravate lugude ajastul – meil on maailmale pakkuda kõige suurem ja kõige haaravam lugu!
Jagan siinkohal paari praktilist näpunäidet, kuidas Piiblit loona paremini mõista.
Aga hea lugu, elumuutev isiklik kogemus – see on pjedestaalile tõstetud.
1. Püüa lugeda Piibli iga osa selles teadmises, et see lisab midagi olulist Piibli kui jutustuse terviku mõistmisele – ja tegi seda juba siis, kui Piibli raamatud ükshaaval kirja pandi. Näiteks küsi endalt, mida kõneles Taanieli raamat selle esimestele lugejatele 6. sajandil eKr. See ei ole raamat, mis oleks kirjutatud esmajoones 19. sajandi adventistidele, see pandi kõigepealt kirja 6. sajandi juutidele. Kuidas vormis see nende kogemust küüditatud rahvana, millise lootusesõnumi neile selles raskes olukorras edastas? Või millise pildi Jeesusest maalib meile Ilmutusraamat, ilma milleta ei oleks meil Jeesusest terviklikku arusaamist? Kuidas peegeldavad kolm esimest Piibli peatükki kolme viimast peatükki selles raamatus? Kuidas lisavad Jesaja raamatu järjest suuremaks ja eshatoloogilisemaks muutuvad prohvetikuulutused arusaamist elust uuel maal? Kuidas aitab Ruti raamat kaasa sellele, et meie tähelepanu suunatakse ühe väga erilise perekonna loole? Iga raamat, iga osa Piiblist on justkui üks mosaiigikild. Loe iga neist kildudest selle teadmisega, et see lisab midagi olulist tervikule.
Kõigist kristlikest suundadest on just meil kõige selgem ja terviklikum pilt Piiblist kui jutustusest.
2. Otsi Piiblist läbivaid teemasid ja märka nende kaudu raamatu sisemist arengut. Kui loed 1. Moosese 4. peatükist Lemeki ähvardust selle kohta, et ta maksab pahateo eest kätte seitsekümmend seitse korda, siis mõtle, kuidas viitab Jeesus samadele arvudele sarnases kontekstis ja kuidas Ta kutsub üles kurjuse ahelaid purustama, andestades seitsekümmend seitse korda. Kui loed kuulsat Moosese „silm silma ja hammas hamba vastu“ seadust, siis mõtle sellele, kuidas maailmas, kus halb kipub eskaleeruma, pani Jumal selle korraldusega kättemaksule piiri, ja kuidas Jeesus kutsub üles halvale üldse mitte halvaga tasuma. Kui vaatled pühamu teemat Vanas Testamendis, ära unusta, et Johannes viitab oma evangeeliumi alguses Jeesusele, kes „sai lihaks ja püstitas telgi meie keskele“ (otsetõlge kreeka keelest), kui Jumala templile! Kui tahad ülevaadet hingamispäeva teemast, siis ole hoolas märkama, et seitsmenda päeva hingamispäev on olemas esimesel loomisnädalal ja täpselt samas rütmis läheb elu edasi ka uuel maal („hingamispäevast hingamispäeva tuleb kogu inimsugu mu ette“, Js 66:23) ehk teisisõnu, sellele maailmale ei ole kunagi antud ühtegi teist rütmi kui seitsme päeva rütm, millest viimane on alati püha. Aja niimoodi erinevates teemades järge – see on uskumatu, kui ilus ja terviklik on Piibli õpetus ja erinevate oluliste teemade käsitlus!
3. Oma õpetusliku ja maailma selgitava sisu poolest on kogu Piibli kõige kaalukamateks peatükkideks 1. Moosese raamatu kolm esimest peatükki. Ära tee nendest „Kes on loonud linnukesed?“ lastejuttu! Need on väga tõsised ja erakordselt küpsed lood sellest, kes on Jumal, milline oli Tema loodu alguses, kuidas inimeste eksistents on alati kehaline ja kuidas surm on loomise pöördprotsess, kuidas suurimaks kiusatuseks ja saatana valeks selles maailmas on Jumala iseloomu ning headuse küsimuse alla seadmine, kuidas pattulangemine purustas kõik suhted selles maailmas – nii inimese suhte Jumala, kaasinimese kui ka muu looduga. Ja kuidas kohe katastroofi järel lubas Jumal kõik kunagi heaks teha. Mitte miski ei ole inimkonna loo järgmistes faasides lõpuni mõistetav, kui neid esimesi peatükke eirata või pisendada.
4. Kõik, mis on Piiblis raskesti mõistetav, tuleb asetada selle konteksti, mis on selge. Kui maadleme Peetruse kirja pandud salmiga sellest, kuidas Jeesus „läks ja kuulutas vangis olevaile vaimudele“ (1Pt 3:19), siis isegi kui me ei suuda seda salmi lõpuni mõista, võime selle ometi asetada Piibli selge õpetuse konteksti selle kohta, et inimestel ei ole kehast lahus olevat vaimset eksistentsi ning et surnud viibivad ülestõusmiseni olematuses ja teadmatuses. Kõigi suurte doktriinide tarvis on meil piisavalt selgesti mõistetavat õpetust, et ükski Piibli keerukas koht ei pea meil teoloogilisi jalgu alt lööma. Leia sind huvitava doktriini tervik – ja alles seejärel võrdle sellega raskesti mõistetavaid kohti. Seegi aitab meil Piibli terviklikkust säilitada ning selle lugu paremini mõista.
Kõige viimasena tahan Piibli loo kontekstis kutsuda üles kõiki lugejaid – elagem nii, et Piibli suur jutustus saaks silmanähtavalt tõeks meie endi elus. Elagem nii, et meist kiirgaks maailma ärevuse keskel rahu, et me leinaksime kui need, kellel on lootus, et me armastaksime kui need, kes on armastuse algallikaga nii tihedalt seotud kui oksad viinapuuga, et me kõnniksime oma maist rada sügavas teadmises, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Siis saame nii Piibli suure narratiivi kui ka enda elu kohta koos Dominic Sandbrookiga tõdeda: „Kõik algab jutustusest!“
In English