Kristus elab selles, kes Ta usus vastu võtab. Hinge võivad tabada katsumused, kuid Issanda ligiolu on ikka meiega. Põlev põõsas, kus oli Issanda ligiolu, ei põlenud ära. Tuli ei hävitanud okste kiude. Nii on ka nõrga inimesega, kes paneb oma usalduse Kristusele. Kiusatuste sulatusahju tuli võib põleda, tagakiusamised ja katsumused võivad tulla, kuid ära põleb üksnes räbu. Tänu puhastusprotsessile särab kuld veel eredamalt.
See, kes on ustavate südames, on suurem kui see, kes valitseb uskmatute südant. Ära kaeba kibedalt sind tabanud katsumuse pärast, vaid suuna oma pilk Kristusele, kes rüütas oma jumalikkuse inimlikkuse, et me võiks mõista, kui suur on Tema osavõtlikkus meie suhtes, sest Ta samastas end kannatava inimkonnaga. Ta maitses inimeste kurbuse karikast, Teda vaevasid kõik meie ahistused, Ta sai täiuslikuks kannatuste kaudu ning oli kõiges kiusatud nagu inimesed, et aidata neid, kes on kiusatuses.
Ta ütleb: „Mina teen inimesed kallimaks puhtast kullast, inimlapse kallimaks Oofiri kullast.“ (Jesaja 13:12) Ta teeb inimese väärtuslikuks sellega, et elab Temas ja annab talle Püha Vaimu. Ta ütleb: „Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!“ (Luuka 11:13)
Issand õpetas meid Jumalat oma Isaks nimetama, suhtuma Temasse kui vanemliku kiindumuse lättesse, kui armastuse allikasse, mis on voolanud sajandist sajandisse inimsüdame kanali kaudu. Kogu osavõtlikkus, kaastunne ja armastus, mida on maa peal ilmutatud, on välja voolanud Jumala troonist ning võrreldes selle armastusega, mis täidab Tema südant, on see kui allikas ookeani kõrval. Tema armastus voolab pidevalt, et teha nõrgad tugevaks, arad kindlaks ja anda moraalset julgust kõhklejatele. Jumal tegutseb Kristuse kaudu ja inimene võib Poja nimel tulla Isa juurde. Meie teadmine ja laul on: „Kuulake, mida Issand on minu hingele teinud!“ − The Signs of the Times, 5. märts 1896.
In English