Kui tulevad katsumused, mis paistavad seletamatud, ei tohiks me lasta neil oma rahu rikkuda. Ükskõik kui ebaõiglaselt meid ka ei koheldaks, ärgem muutugem vihaseks. Kättetasumise vaimu hellitades teeme endale kahju. Me hävitame usalduse Jumalasse ja kurvastame Püha Vaimu. Meie poolel on tunnistaja, taevane käskjalg, kes tõstab meie eest vaenlase vastu võitluslipu. Sellest ei saa Saatan jagu. Ta ei pääse püha valguse kilbist mööda.
Kuna kurjus maailmas aina kasvab, pole vaja end petta mõttega, et meile ei tule raskusi. Kuid just need raskused toovad meid Kõigekõrgema troonisaali. Me võime küsida nõu Temalt, kel on piiritu tarkus.
Issand ütleb: „Hüüa mind appi ahastuse päeval.“ (Psalmid 50:15) Ta soovitab meil tuua Tema ette oma kimbatuse ja puuduse ning vajaduse jumaliku abi järele. Ta palub meil olla püsivad palves. Niipea kui kerkivad takistused, peame tooma Tema ette siirad ja tõsised palved. Meie pealekäivad palved tõendavad meie tugevat usku Jumalasse. Oma puuduse tunnetamine paneb meid tõsiselt palvetama ja meie anumine liigutab taevast Isa.
Tihtipeale satuvad need, keda usu pärast süüdistatakse või taga kiusatakse, kiusatusse mõelda, et Jumal on nad hüljanud. Inimeste silmis on nad vähemuses. Ilmselgelt saavad vaenlased nende üle võidu. Kuid ärgu astugu nad oma südametunnistuse vastu. Tema, kes nende eest kannatas ning nende muresid ja vaevu talus, ei ole neid hüljanud.
Jumala lapsed ei ole jäetud üksi ega kaitseta. Palve paneb liikuma Kõikvõimsa käsivarre. Palve kaudu nad „vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe“ – peaksime teadma, mida see tähendab, kui kuuleme usu nimel surnud märtritest –, „tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere“. (Kiri heebrealastele 11:33, 34) − „Kristuse tähendamissõnad“, orig lk 171, 172.
In English