Ilmutusraamatu keskmest leiame Jumala lõpuaja rahva mõjusa kirjelduse. Nad on „need, kes järgivad Talle, kuhu ta iganes läheb“ (Ilmutuse 14:4). Nad on need, „kelle otsaesisele oli kirjutatud tema Isa nimi“ (salm 1). Mis täpselt on see Isa nimi? Kui Mooses küsis näha Jumala au, siis pakkus Jumal, et ilmutab talle oma „nime“ (2. Moosese 33:18, 19). Ta peitis Moosese kaljulõhesse ja „hüüdis Issanda nime“, andes sellega patriarhile oma iseloomu võimsa kirjelduse.
Veel üks mõjuvõimas Jumala iseloomu kirjeldus on moraaliseadus, mis moodustab Tema valitsuse aluse. Kümme käsku ilmutavad, kes Jumal on. Need ütlevad, mida Jumal armastab: selliseid asju nagu austus elu ja teiste vastu, ausus, õiglus ja armastus. Need on Piibli sõnul asjad, mida Jumal soovib meie südamesse kirjutada (Kiri heebrealastele 8:10).
Piibli prohvetikuulutus näitab, et päris lõpus eraldub inimkond kaheks erinevaks seltskonnaks − nendeks, kes aktsepteerivad metsalise võimu autoriteeti ja võtavad tema märgi oma otsaesisele (Ilmutuse 13:16), ja nendeks, kes võtavad selle asemel oma otsaesisele Isa nime. Otsaesine sümboliseerib muidugi mõistust – kohta, kus teeme moraalsed otsused. Öelda, et Jumala nimi on kirjutatud meie otsaesisele, on sümboolne viis öelda, et Jumala iseloom on kirjutatud meie südamesse. Me ei võta vastu üksnes seda, kes Jumal on, vaid me lubama Tal ka oma patust isekat iseloomu ümber töödelda, nii et see muutuks Tema omaga sarnasemaks. See jõuab välja sinnamaani, kus meil tekib vastupandamatu ajend minna sinna, kuhu Jeesus läheb, ja teha seda, mida Jeesus teeb. Meid kütkestab Jumala armastav, halastav iseloom, sest meid on täielikult Tema kuningriiki ostetud.
In English