Rõõmusõnum Patmoselt

Johannes kogeb seitset pikset rääkimas ja leiab, et sellest on palju üles kirjutada, aga taevane hääl ütleb talle, et ta ei kirjutaks. Piksed paljastavad asjaolusid, mida meil ei ole ilmselt veel vaja teada. Varjatu kuulub üksnes Jumalale (5Ms 29:28). Hoolimata sellest, kui palju me uurime, kui targad me olla võime, teame enne Jeesuse tulekut vaid osaliselt (1Kr 13:9). Me peaksime olema teadlikud oma piiridest mõistmisel ega tohiks kõneleda ebakindlatest asjadest kui dogmadest.

Just Ilmutusraamatu puhul soovivad paljud prohvetikuulutuste õpetajad tikkida teksti selgitusse liiga palju detaile, mida tekst ise otseselt ei toeta. Prohvetikuulutuse üle spekuleerimine võtab sageli endale koha, mis kuulub Sõna selgetele õpetustele kuuletumisele. Teksti kuulamise ja sellele kuuletumise asemel kasutame Piiblit enda uudishimu rahuldamiseks tuleviku suhtes. Nii toimides lisame me Pühakirja sõnumile oma sõnumi (Ilm 22:18).

Paljud süüdistavad terrorismis religiooni. Ühele protestimärgi-le, mis 2001. aasta 12. septembril ilmus, oli kirjutatud: „Ei reli-gioonile, ei sõjale.” Märk väljendas veendumust, et kui me saame lahti religiooni autoriteedist ja pühadest tekstidest, oleks maailm parem ja turvalisem paik. Maailmas, mis on lõhestatud vihkami-sest, on iga religioon, mis lisab sellele vihkamise lõhele tuld, osa probleemist, mitte lahendusest.

Ent kas religiooni elimineerimine muudaks maailma turvali-semaks? Sallivamaks? Ajalugu vastab mõlemale küsimusele ühte-moodi: ei. Prantsuse revolutsiooni ja Vene kommunismi arhitektid nägid „kristliku” lääne sallimatust ja mõtlesid lahendada probleemi kristliku usu elimineerimisega. Aga reaktsioon religioonivastasusele kipub olema uue väljajätmise loomine, mis tekitab tulevikus veel rohkem vägivalda („Me peame need kitsarinnalised inimesed peatama”). Parafraseerides Aleksandr Solženitsõni sõnu „ei kulge head ja kurja eraldav piir „meie” ja „nende” vahel, vaid asub iga inimese südames.”

Ma usun, et hirmunud maailmas ei vaja me mitte vähem usku, vaid paremat usku. Me ei vaja vähem vaimulikku juhendamist – me vajame paremat vaimulikku juhendamist. „Ei pühadele teksti-dele” asemel võiksime alustada sellest, et oleksime alandlikumad selles suhtes, kuidas me neisse pühadesse tekstidesse suhtume. Piiblis kujutatud Jumala suurus hoiatab meid suundumuse eest mõelda, et me oleme saavutanud Tema mõistmises täieliku selgu-se.

Issand, ava mu silmad ja süda tajuma piiratust Sinu mõistmisel.