Rõõmusõnum Patmoselt

Mitte miski muu ei mobiliseeri inimeses rohkem energiat kui silmapilkse surma oht. Uppuv mees võitleb meeleheitlikult, et enda pead vee peal hoida. Naine, kes kaljult alla kukub, haarab palavikuliselt põõsast, mis kalju äärel kasvab. Surev patisent otsib internetist mingitki lootust ravile. Ähvardav surm paneb tegutse-ma kogu meie olemuse. Ja siiski ei piisa ka meie parimatest jõu-pingutustest. Kuigi me suudame mõnikord surma edasi lükata, pöördub lõplik kohtuotsus alles maa viimase põlvkonna ajal. Meie ainus lootus sinnani on usaldada täielikult Jumala väge, mis saab meid päästa isegi teisel pool surma.

See salm räägib seega, et need, kes võidavad, võidavad täielikult Jumalat usaldades. Nad annavad oma elu Jumala kätte, teevad nii, nagu Tema ütleb, ja toetuvad Tema väele, et saavutada neid eesmärke, mis nende omast jõust näivad võimatud. Tänapäevane võidueeskuju juhtus 1930ndatel, kui algas 12 sammu liikumine.

Bill Wilson oli Brooklynis elav börsimaakler ja tal oli tõsiseid probleeme alkoholiga. Ühel ärisõidul Ohiosse (1935. aasta mais) läks ta ühe baari juurde, ta tundis kiusatust ja oli meeleheitel. Oma minevikus oli ta võidelnud oma sõltuvusega, rääkides sellest teistele alkohoolikutele, kes mõistsid tema võitlust. Sel päeval läks ta baari juurest ära ja hakkas otsima kirikut. Ühes kohalikus kiri-kugrupis leidis ta kirurg Robert Holbrook Smithi.

Dr Bob ja Bill W., nagu Anonüümsete Alkohoolikute liikmed neid tunnevad, lubasid teineteist kainena hoida. Bill töötas välja strateegia: lihtsa põhimõteterea, mis hiljem nimetati 12 sammuks. Bill ütles, et alkohoolikud peavad tunnistama oma jõuetust selle sõltuvuse suhtes. Järgmisena peavad nad kartmatult vaatama läbi oma iseloomu puudused ja nõrkused. Nad peavad leidma lepitust igaühega, kellele nad on haiget teinud. Ja kõige olulisem, nad peavad alistuma Jumalale, ükskõik kuidas nad Teda mõistavad, et Jumal saaks anda neile jõudu, mida neil endil ei ole.

Need nõuanded ei hakanud kohe tööle. Dr Bob läks New Jersey'sse kokkutulekule. Mõne päeva pärast oli ta Akroni rongi-jaamas, täiesti purjus. 1935. aasta 10. juunil pidi kainenenud, ent siiski närviline doktor olema operatsioonil. Sel hommikul andis Bill W. dr Bobile pudeli õlut, et ta suudaks operatsiooni ajal kind-lalt skalpelli hoida. See õlu oli dr Bobi jaoks viimane. Kaks meest tõotasid sel päeval viia Bill W. põhimõtted teiste alkohoolikuteni, minnes edasi päev haaval.

Issand, ma tunnistan, et ma olen (alkoholi, toidu, seksi, narkootiku-mide, viha, ületöötamise, laiskuse või mille iganes) ees jõuetu. Ma annan täna oma elu Sinu kontrolli alla. Ma vajan jõudu, mida Sina saad anda.