Joona eepilises loos karjuvad mereveest märjad meremehed nagu kiirtulena üle undava tuule küsimused kaks kuni kaheksa otse põgeneva prohveti südamesse. Ja selle kõikuva Foiniikia laeva reelingute külge klammerdudes tõmbab Joona keelega üle soolaste huulte ja vastab sellele süütunnistusega. „Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.” (Jn 1:12) Mehed usuvad teda ja viskavad ta merre ning sel hetkel jääb meri rahulikuks.
Mitte küll Joona jaoks, kes imetakse vulisevast sügavusest koletu mereeluka okseleajavasse keskkonda. Kuid selles pigimustas kõikumises ja loksumises Joona hämmastaval kombel ei sure ega oksenda. Ta palvetab ülialandlikus kahetsuses ja patutunnistuses. Ja ilmselgelt suudab meie Jumal meid kuulda, ükskõik kus maa peal (või meres) me oleme, sest põgenevale prohvetile andestatakse. Rõõmuga hüüab Joona tänase teksti sõnad: „Issanda käes on pääste!” Paganad avastasid selle tõe. Prohvet avastab selle. Ja lõpuks ka kogu suur linn. Kuidas see vana vaimulik laul kõlaski? „Oleme kuulnud rõõmsat hüüdu: Jeesus päästab, Jeesus päästab!”
Kuid see heli, mis nüüd järgnes, ei olnud eriti rõõmus. Kui meie koer Sadie Hawkins hakkab oksendama, teeb ta teatavat öökivat häält, mis toob lähimale inimesele adrenaliinitulva, ta haarab õnnetu Sadie käte vahele ja lennutab ta kas linoleumile või õue. Joonal pole selle heli vastu midagi − teda oksendatakse kuivale maale. Halleluuja! Ja kui Jumal annab teist korda korralduse „Mine!”, läheb Joona kohe – mobiliseeritud Jumala ülesandega selle kadunud linna jaoks.
Ja ennäe imet, maa ajaloo ühe suurima evangeelse kampaania käigus saab uuesti mobiliseeritust Jumala tööriist efektiivses ülelinnalises vaimulikus ärkamises, mis toob jumaliku pääste maailma kõige kurjemale linnale (nii arvas Joona ja sellepärast ta põgeneski)! „Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.” (Jn 3:10)
Ja Joona? Ta oli nii vihane, et lõpp ei tulnud, et ta tegelikult (tõestisündinud lugu) palus, et Jumal ta surmaks! Ilmselgelt on valitutel võimalik igatseda rohkem maailmalõppu kui kadunute päästmist, kui nende enda maine on olulisem kui Jumala oma. Kas meie puhul on asi nii?
In English