Miks me kummardame

Avaldatud 5.1.2021, rubriik Päeva sõna

Iga kord, kui olevused andsid au ja austust ja tänu sellele, kes istub troonil ja elab igavesest ajast igavesti, langesid kakskümmend neli vanemat troonil istuja ette ning kummardasid teda, kes elab igavesest ajast igavesti, ja heitsid oma pärjad trooni ette, hüüdes: „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma au ja austust ja väge, sest sina oled loonud kõik, kõik olev on loodud sinu tahtmise läbi!“ Ilmutuse 4:9−11

„Olgem ausad,“ ütles teadaolevalt vastuoluline koomik Bill Maher kord, „Jumalal on suur ego probleem. Miks me peame alati teda kummardama?“6 Kui sa tead midagi Bill Maherist, siis sa tead, et religioossetes asjades on ta üsna kehv autoriteet; ta oli küüniline sarkastiline ja usklike suhtes otsekoheselt vaenulik.

Kuid ta tõstatab olulise küsimuse: miks kummardada Jumalat?

„Sest Sina oled loonud kõik,“ kuulutavad taevased olevused, „kõik olev on loodud Sinu tahtmise läbi.“ (Ilmutuse 4:11) Elusolendid ja kakskümmend neli vanemat mõistavad midagi väga olulist: ainult Jumal on väärt kummardamist, sest ainult Jumal on elu allikas. Kui Jumalat ei oleks olemas, siis ei eksisteeriks ka meid.

Meie heaolu jaoks on eluliselt olulised ühendus elava Jumalaga, arusaamine sellest, kes Ta on, ja tunnistamine, et sõltume täielikult Temast. Me ei saa korralikult toimida, kui oleme Jumalast lahutatud; Temast lahus ei saa me olla tõeliselt inimlikud ja mis ehk kõige tähtsam, me ei saa ilma Temata eksistentsi jätkata.

Kummardamine hoiab paigal meie perspektiivi ja meenutab meile, kes on Jumal ja kes oleme meie. Kummardamine on kutse. Siin ei ole tegemist Jumalaga, kellel skeptilise filosoofi David Hume’i sõnul on „täitmatu vajadus kiiduavalduste järele“7. Võime kummardada – omada Loojaga elavat ühendust ja suhet − on and Jumalalt. Meil on vaja Teda kummardada, et olla vaimulikult ja emotsionaalselt terved, samamoodi nagu vajame õiget toitu, et olla füüsiliselt terved.

Jumal ei tunne kummardamisest rohkem rõõmu kui karjane oma lammaste eest hoolitsemisest. „Tulge, kummardagem ja põlvitagem,“ kirjutab psalmist, „heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette! Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all.“ (Psalmid 95:6, 7)

Väide, et Jumal on egoist, ning seetõttu tahab kummardamist, on vaid nõrk kaja langenud ingli süüdistusest, et taevaliku valitsusega on midagi valesti. See süüdistus viib otse selle häda ja viletsuse juurde, mida langenud maailmast leiame. Kummardamine on tee taastamisele. „Rõõmu on rohkesti su palge ees,“ kirjutab Taavet, „meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.“ (Psalmid 16:11)

Jaga Facebookis