Tulnukad. Just selline mõte tuli inimestel: tulnukad.
Mõni aeg tagasi vaatasin hotellitoas särke triikides telerit. Saatejuht rääkis inimelu ilmumisest sellele planeedile. Ta oli selle selgitamisel kimbatuses.
„Kui me arenesime,“ ütles ta, „siis kuidas oleme nii karvutuks muutunud? Kas naised eelistasid vähem karvaseid mehi ja aja jooksul surid karvasemad mehed rahvastikust lihtsalt välja? See ei ole loogiline, sest me vajame karvu, et sooja hoida.“
See ei ole täpne tsitaat, kuid see oli jutu põhiline sisu. Ta maadles faktiga, et inimesed on teiste meie planeedi asukatega võrreldes kõrgelt arenenud. Darvini evolutsiooniteooria ei selgita seda.
Nii tuli talle pähe hoopis teine lahendus: tulnukad. Ta pakkus välja, et millalgi kauges minevikus külastasid seda planeeti tulnukad, et anda inimrassile lisatõuge, mida oli vaja teistest loomadest ette jõudmiseks. Tema sõnul muutsid tulnukad meie geene, nii et primaadist sai Homo sapiens.
Ma arvasin, et ta teeb nalja. Kuid ei teinud.
Mis sellest, et lähim tähesüsteem on võimatult kaugel – kui liiguksid 250 000 kilomeetrit tunnis, kuluks lähima täheni jõudmiseks ligi 1800 aastat. Peale selle hävitaks kosmiline kiirgus meie sigimissüsteemi, mis tähendaks, et kauged tulnuk-migrandid sureksid tõenäoliselt kiiresti välja.
Pehmelt öeldes on see äärmiselt ebatõenäoline. Ometi eelistavad mõned inimesed tulnukateooriat loomise Jumalale. Miks? Sest sellega ei kaasne moraalset vastutust. Me ei võlgneks tulnukatele mingit lojaalsust ega kuulekust. Meil poleks kohustust tulnukaid kuulata ega nendega suhet luua, samuti ei tuleks kohtupäeva.
Kui me oleks pärit tulnukatest, tähendaks me elu vähe ja me võiks elada nii, nagu tahame.
Võib-olla sellepärast näevad paljud inimesed tõsist vaeva, et mitte arvesse võtta seda, mis on kõige ilmselgem vastus. „Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks.““ (1. Moosese 1:26)
On tragöödia, et Jumalaga mittearvestamine nõuab rohkem energiat kui Temaga suhte loomine.
In English