Paljud inimesed, kes end tänapäeval kristlaseks nimetavad, sulgevad oma südame ja mõistuse Õiguse Päikesele, kelle eredad kiired hajutaksid neis valitseva pimeduse ja udu. Nad keelduvad valgusest ning muudavad Jumala nõudmised ja tahte teisejärguliseks. Issanda antud puhkepäeva asemel aktsepteerivad nad võltshingamispäeva, nad kummardavad ebajumalat ja rikuvad Jumala püha seadust, tallates jalga alla hingamispäeva, mille Tema sisse seadis ja õnnistas.
Hingamispäeva eesmärk oli, et kogu inimkond võiks kasu saada. Pärast seda, kui Jumal oli kuue päevaga maailma loonud, Ta puhkas ning Ta õnnistas ja pühitses päeva, mil Ta puhkas kõigest tööst, mida Ta luues oli teinud. Ta eraldas selle erilise päeva inimestele, et nad puhkaksid tööst ning et kui nad vaatavad maad oma jalge all ja taevast pea kohal − Jumala ääretu tarkuse käegakatsutavaid tõendeid −, võiks nende süda täituda armastuse ja austusega oma Looja vastu.
Kui inimkond oleks alati pidanud päeva, mille Jumal õnnistas ja pühitses, ei oleks meie maailmas ühtki uskmatut, sest hingamispäev anti Looja töö mälestusmärgiks. Selle eesmärk oli, et inimesed võiksid sel päeval eriliselt pöörata oma mõtted eemale maapealsetest asjadest, et mõtiskleda Jumalast ja tema võimsast väest. …
Paganad kummardavad oma sõgeduses puust ja kivist ebajumalaid. „Olgu need meie jumalad,“ ütlevad nad. Kuid neljandas käsus on meil tõend, et meie Jumal on tõeline ja elav Jumal. Selles on Tema autoriteedi pitser: „Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ Taevastes, mis kuulutavad oma Looja au − päikeses, kui see paistab oma jõus ning annab elu ja ilu kogu loodule, kuus ja tähtedes, Tema kätetöös − näeme selle Jumala võimsust, keda me teenima. Tema on Jumal, kes tegi maa ja taevad. − The Bible Echo, 12. oktoober 1896.
In English