Rõõmusõnum Patmoselt

1938. aasta 30. oktoobri hommikul kell 8 kogunes enamik Ameerika peredest raadiote juurde, et kuulata terve riigi populaarseimat saadet, Edgar Bergenit ja tema fiktiivset kaaslast Charlie McCarthyt. Keegi oli raadio pannud teise jaama peale, et kuulata saadet „Mercury Theatre on the Air”. Orson Welles alustas saadet võltsilmateatega, millele järgnes ühe tantsuansambli muusika. Ta katkestas muusika uudistega plahvatustest Marsil ja sellest, et New Jerseys on Trentoni lähedal maandunud kummaline silinder.

Edgar Bergen soovis 10 minutit pärast saate algust vett juua ja ta tegi otsesaates väikese pausi. Samal ajal, kui laulja laulis, keera-sid paljud kuulajad oma raadionuppu, et uurida, mis saateid veel tuleb. Kui nad sattusid saate „Mercury Theatre on the Air” otsa, võisid nad arvata, et eetris on tõesed uudised. Saates lasti ka võlts-intervjuusid, mille taustaks oli tänavamüra ja politseisireenid. Na-gu toimuks kõik päriselt, rääkisid saatejuhid, et New Jersey piir-konnas hävitavad kohutavad olevused põlde ja linna, surnud on nii tsiviilelanikke kui ka politseinikke. Tulnukad Marsilt ründasid kõike ja kõiki. Miski ei suutnud neid peatada.

Kuulajate kujutlusvõime hakkas vilja kandma. Üle terve riigi levis suur paanika. Pastorid katkestasid ja jätsid ära jumalateenis-tusi. Inimesed sooritasid enesetapu, et mitte jääda hirmuäratavate koletiste käppade vahele. Saade tõmbas haneks ka kõrgesti haritud teadlasi.

Indiana osariigis Fayetteville’s muutus perekond Nickless oma elu pärast murelikuks. Nad korjasid lapsed autosse ja sõitsid kolme kilomeetri kaugusel elava vanaisa juurde. Vanaisa Nickless oli vää-rikas mees, kel olid kindlad väärtushinnangud. Ta teadis, mis teha. Selleks ajaks, kui pere jõudis vanaisa juurde, olid nad peaaegu hüsteerias. Nad karjusid: „Keera raadio käima!” Vanaisa kuulas veidi ja hakkas naerma. Ta ütles neile, et see on võllanali – see on lihtsalt raadiosaade.

„Kuidas sa seda tead?” hüüdsid teised.

Vanaisa võttis oma Piibli ja ütles: „Selle järgi ei lõpe maailm niimoodi.” Siis meenutas ta neile Ilmutusraamatut ja selle lõppu. Mõne aja pärast ülejäänud pere rahunes ja nad läksid koju tagasi, et lapsed magama panna. Vanaisal oli õigus.

Siin maailmas on juhtunud ja juhtub ka tulevikus kummalisi asju. Ilmutusraamatu pasunad ei jäta hävingu hoiatust kalevi alla. Aga Johannes ei kirjutanud seda raamatut meie hirmutamiseks. Vastupidi, see julgustab meid, et hoolimata sellest, kui halvaks olukorrad muutuvad, sujub kõik lõpuks siiski hästi.

Issand, vaigista minu muresid ja hirme oma Sõna kindlusega.