Rõõmusõnum Patmoselt

Ma usun, et selle salmi naine esindab Jumala rahvast läbi krist-liku ajastu, kes on kannatanud rõhumise all totalitaarsetes riikides ja vaenulikes ühiskondades. Need, keda nende usu pärast taga kiusatakse, on alati kiusatud küsima miks?. Hetke kannatused on tavaliselt käsiteldamatud. On võimatu täielikult selgitada, miks Jumal seda lubab.

Ilm 12 tõmbab eesriide ära ja näitab meile kristlaste kannatuste suuremat pilti. Kogu universumis märatseb sõda, see, mis sai alguse taevas (Ilm 12:3, 4) ja saavutas oma kõrghetke pärast Jeesuse ristisurma (s 7–12). Lahingud, millega me päevast päeva maadleme, on väike osa suuremast konfliktist. Võib olla, et me ei suuda näha, kuidas meie kogemused sobituvad Jumala suurde plaani. Aga Ilmutusraamat tuletab meile meelde, et kui Tema rahvaga juhtub halba, on see üleloomuliku viha tõttu, millele on praegu päikese all koht antud, ent mis ühel päeval jäädavalt hävitatakse (Ilm 20:7–15).

Me peame oleme Jumala usaldamises kannatlikud, ükskõik mis juhtub. Õiglus seatakse jalule, aga see ei juhtu enne, kui mina olen läbinud tõsise läbikatsumise. Kui ma nõuan selgitust kõigele minuga juhtunule, ei kaota ma ainult usku Jumalasse, aga võib-olla ka iseenda mõistuse. Ma pean rahulduma tõsiasjaga, et selles elus me teame osaliselt (1Kr 13:9).

See tuletab mulle meelde loo kadunud kivist. Mees oli mõiste-tud üksikvangistusse akendeta kongi, tema ainuke asi, mis tema mõtteid köitis, oli kivi – kivi, mida ta ikka ja jälle vastu seina loo-pis. Ta kuulas, kuidas kivi põrkas vastu seina, kukkus maha ja põ-randal veeres. Siis kobas ta pimeduses, kuni oma hinnalise män-guasja üles leidis.

Ükskord viskas vang oma kivi üles. See ei kukkunud alla tagasi. Pimeduses oli vaid vaikus. Selline kivi „aurustumine” ja tema suutmatus sellist kadumist seletada häiris meest. Lõpuks läks ta hulluks, sikutas end juustest ja suri. Kui vanglaametnikud tulid tema keha ära viima, pani valvur tähele, et ruumi ülemises nurgas oli hiiglaslik ämblikuvõrk. Imelik, mõtles ta, kuidas see kivi sinna üles sai.

Mõnikord tekitab meie kogemus küsimusi, millele me oma mõistusega ei suuda vastata. Aga vastused on alati olemas. Kui me kannatame, on tark mitte eeldada, et kõik tükid meie piiratud taju raames omale kohale sobituvad. Ainult Jumal üksi näeb suurt pilti. Rist ütleb meile, et me võime Teda usaldada.

Issand, ma usaldan Sind, kes Sa minu eest surid. Anna mulle vastupidamist ka siis, kui ma ei mõista.