ELU SUURIM EESMÄRK

Kui Aadam väljus Looja käte vahelt, oli ta nii füüsiliselt, vaimselt kui ka vaimulikult oma Looja sarnane. “Ja Jumal lõi inimese oma näo järele” 1Mo 1,27 ning Ta soovis, et mida kauem inimene elab, seda rohkem hakkaks ta sarnanema Jumalaga ning täielikumalt peegeldama Looja au. Kõik inimese võimed olid arendatavad, nende ulatus ja elujõulisus olid määratud jätkuvale kasvamisele. Inimvõimete piirid olid laiad ning neile uurimiseks antud valdkonnad suurepärased. Silmale nähtava maailma saladused - “ülima tarkuse imeteod” Ii 37,16 - ahvatlesid inimest kõike uurima. Tema suureks eesõiguseks oli oma Loojaga näost näkku ja südamest südamesse suhtlemine. Kui ta oleks jäänud Jumalale ustavaks, oleks terve see maailm igavesti talle kuulunud. Läbi lõputute ajastute oleks ta jätkanud uute teadmiste kogumist, uute õnnelätete avastamist ning üha selgemini aru saanud Jumala tarkusest, väest ja armastusest. Üha täiuslikumalt oleks ta ... peegeldanud Looja au.

Kuid kõik see kaotati sõnakuulmatuse läbi. Patu tõttu vähenes sarnasus Jumalaga, kuni kustus peaaegu täielikult. Inimese kehaline jõud nõrgenes, tema vaimsed võimed kahanesid, tema vaimulik nägemisvõime hägunes. Temast sai surma märklaud. Siiski ei jäetud inimsugu ilma lootusest – lõputus halastuses ja armastuses sündis päästeplaan ning inimesele anti prooviaeg. Lunastustöö sisuks pidi saama inimese taastamine tema Looja kuju sarnaseks, tema toomine samasse täiusesse, milles ta loodi, samuti keha, mõistuse ja hinge arengu edendamine, et tema loomise jumalik eesmärk võiks täituda. See on ka kasvatuse ning terve elu suureks eesmärgiks.Ed.15,16

Jeesuse austamine, Tema sarnaseks muutumine, Tema heaks töötamine on ... elu suurim püüe ja rõõm.Ed.297