IGAPÄEVANE PÜHITSUS

Teenistus pühamus jagunes igapäevaseks ja iga-aastaseks teenistuseks. Igapäevast teenistust teostati pühamu eesōues pōletusohvri altari juures ning pühamu eesmises osas ehk pühas paigas. Iga-aastast teenistust aga teostati kōige pühamas paigas. …

Igapäevane teenistus hōlmas hommikuse ja ōhtuse pōletusohvri, healōhnalise suitsutusohvri kuldaltaril ning erilised ohvrid isiklike pattude eest. Lisaks neile ohverdati teatud hingamispäevadel, noorkuupäevadel ning pühade puhul eriohvrid. Igal hommikul ja ōhtul pōletati altaril aastane tall koos selle juurde kuuluva roaohvriga. Nii sümboliseeriti kogu rahva igapäevast pühendumist Issandale ja pidevat sōltumist Kristuse lepitavast verest. Jumal rōhutas eriliselt tōsiasja, et kōik pühamus toodavad ohvrid pidid olema “veatud” (2Mo 12,5). … Ainult veatu ohver võis sümboliseerida Tema täiuslikku puhtust, kes pidi ohverdama end “veatu ja laitmatu tallena” (1Pe 1,19). Paulus kasutab ohvreid illustratsioonina, kōneldes sellest, milliseks peaksid Kristuse järelkäijad saama. Ta lausub: “Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure, südamliku halastuse tōttu andma oma ihud elavaks, pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mōistlik jumalateenistus” (Ro 12,1). …

Hommikuse ja ōhtuse ohvri aegu peeti pühaks ning hiljem peeti neid jumalateenistuse korralisteks aegadeks kogu Iisraelis. … See tava pakub kristlastele eeskuju hommiku- ja ōhtupalvuseks. Jumal ei kiida heaks tühja tseremooniat, milles pole tōelist Jumala kummardamise meelsust, kuid Tal on heameel näha inimesi, kes Teda armastavad, kummardumas hommikul ja ōhtul selleks, et paluda andestust tehtud pattude eest ja vajalikke ōnnistusi.PP352-354