Jumal ei ole ülekohtune

Ta oli väikest kasvu, tõmmu ja käbe, nagu sellised tavaliselt on, kel vaja kasvu kompenseerida energilisusega. Vanglais oli sel perioodil küllaltki segane aeg, mil vana võim oli lõppenud, aga uus ei olnud veel korralikult rakendunud. Vägivalda ja omavoli on seal alati olnud, kuid sel perioodil eriliselt. Kord lükkas vangla poes üks suurem ja jõulisem kaasvang selle nooruki lihtsalt nagu kutsika eest ära. Rohkem kui mujal tuntakse sellises paigas vajadust seista oma väärikuse ja maine eest. Tal oli käepärast peidetuna väike noake. Nii ta siis kargas selle väitsaga vägivallatsenule kõrisse. Tolle elu ei saanud päris ohtu, aga ta minetas kõnevõime – jäi selle „vasturünnaku” tagajärjel tummaks. Küllap selle segase aja ja ka teadaoleva situatsiooni tõttu piirdus noaga lööja karistus vaid 15 kartsapäevaga. Mõni aeg hiljem sai ta usklikuks. Tumm noormees vabanes ja elu läks omasoodu. Lähenes lõpuks ka selle nooruki karistusaja lõpp. Paar päeva enne eeldatavat vabastamist läksin vanglasse pidama järjekordset piiblitundi ja sain kuulda, et too noor sõber on isoleeritud üksikkambrisse ning tema vastu on algatatud uus kriminaalasi. Noalöögist puude saanud mehe omaksed olid asja ametlikult üles võtnud.

Läksin talle sinna „puuri” külla. Vestlusest ei tulnud nagu eriti midagi välja, sest ta muudkui kordas: „Jumal on ülekohtune! Jumal on ülekohtune! Ma just mõtlesin, et nüüd vabanen ja hakkan uut elu elama ja nüüd on kõik luhtunud. Kõik see jama hakkab otsast peale ja lõppu ei paista. Jumal on minuga ülekohtune!” Ma ei saanud teha muud kui palvetasin, jätsin talle Uue Testamendi ja lahkusin selleks korraks.

Nädala pärast läksin teda taas külastama ja minu üllatuseks noormees lausa säras. Mõtlesin, et tema kohtuasjas on tulnud mingi temale positiivne selgus. Ei olnud. Aga ta hakkas mulle õhinal seletama juhtunut. Tal polevat olnud mingit tahtmist seda pühakirja lugeda ja võtnud minu lahkudes selle, et panna eest ära. Võttis aga nii, et kiri oli ta ees avatuna ja pilk langes avatud leheküljele. See, mida silmad lugesid, käis temast läbi nagu elektrilöök. Nimelt seisab Rooma 9:14 ees alalõigu pealkirjana tekst: „Jumal ei ole ülekohtune”. Jumal vastas oma Sõna läbi nii otseselt. Kellega sa vaidled ja suud pruugid. Oma patu tagajärjel ju kannatad. Aga ühtlasi oli selles sõnum, et Jumal ei ole unustanud. Ta vastab otsekohe. See andis kindlusetunde, mida ei riisunud ka täielik teadmatus tuleviku osas. Rõõm Issanda ligiolust kompenseeris kõik. Tegelikkuses juhtuski nii, et ta vabastati vast paari nädala pärast.

Rein Käsk