Jumala Sõna sulane

Mind ristiti 10. augustil 1979. aastal, pärast paar kuud varem minus toimunud kardinaalset muutust Jumala armust. Varsti kasvas minus üha soov vastusena Tema armastusele mingil moel Tema riigi laiendamisele kaasa aidata. Rääkisin sellest soovist palves.

1980. aasta sügisel pakkus pastor Aarne Kriisk mulle kolm aastat täitmata olnud koguduse piiblitöölise kohta. Kuna see oli vastus mu palvetele, võtsin selle töö tänus ja usalduses vastu ning 1. jaanuarist 1981 sai minust Tallinna koguduse piiblitööline.

Oma ülesandeid innu, huvi ja rõõmuga täites, kõigil jumalateenistustel osaledes ja inimestega suheldes ning Piiblit uurides ja vaimulikku kirjandust südamega lugedes tärkas minus soov pulbitsevaid mõtteid teistega jagada. Ma ei söandanud ega julgenud oma soovist kellelegi rääkida. Nii ma siis taas rääkisin oma hingesoovist palves Issandale – kui Tal minu suu läbi on võimalik rääkida, siis avab Ta mulle võimaluse.

1982. aasta alguses kutsus pastor Aarne mind oma kabinetti ja küsis, kas mul pole vahest soovi oma mõtteid teistega jagada. Küsisin innukalt: „Kas reede õhtul?” (Sest siis ei olnud publikut liiga palju.) Ta naeratas ja ütles, et muidugi võin reedel rääkida, kuid lisas, et ta sõidab kolme nädala pärast Tartusse ja et mul tuleks siis pidada hingamispäeva hommikune jutlus. Mul oli sellele mõeldes küll kartus südames, aga kuna olin selle pärast palvetanud, olin nõus, tänades südames palve kuulmise eest.

Bussis koju sõites palusin, et Issand annaks mulle jutluse algteksti ja sain selle kohe. Heebrea 12:1, 2. Kodus avasin põnevusega Piibli. Jutluse ettekandmise ajal andis Issand südamesse rahu, kuigi hinges oli sisemine värin.

Pärast selle esimese jutluse pidamist tuli mu hinge suur vajadus saada Issandalt mingi kinnitus, et Tema on mu jutluse vastu võtnud. Võib-olla oli see usupuudus, sest olin ju selle kõik Tema kätte palunud – aga nii see minus oli.

Siis tuli uudis, et juuni keskel tuleb meile jutlust pidama pastor Pekka Peltonen Soomest. Mulle ei öelnud see nimi midagi, aga teised rääkisid vaimustusega, kui meeldiv ja kõneosav ta on, on olnud üheksa aastat misjonär Aafrikas jne. Nii ootasin suure rõõmuga tema tulekut ja jutlust. Istusin oma kohal kooris ja valmistusin põnevusega kuulama. Ja siis – tuli vastus mu palvele kinnituse saamiseks: vend Peltose jutluse algtekst oli minu jutluse 2. ja 3. tekst! Edasi jätkas ta oma mõttearendust ja teisi tekste kasutades. Olin rõõmsalt tänulik ning täis imetlust hea ja mõistva Issanda suhtes!

Soovisin seda kogemust jagada nendega, kes mu jutlusi loevad, kuna see puudutab mu esimest jutlust. Edaspidigi on olnud mitmeid huvitavaid juhtumisi ja kogemusi mitmete jutluste puhul. Iga jutluse valmimise olen andnud usalduses imelise Issanda juhtida ja olen tänulik, et Ta on lubanud mind Teda ülistada, tänada ja Temast tunnistada selles valguses, mis saab meile tarkuseks ja eluks, kui Tema sõnad avanevad!

Aino Ormus