Teksti hoolikas lugemine näitab, et Matteuse 24. peatükis on vähemalt kolm märki, mis on Jeesuse teise tuleku suhtes täpsemad kui pidevad maavärinad ja sõjad salmides 5−8. Esimene neist on salmis 14: evangeeliumi kuulutamine kogu maailmale. Neile mõnele galilealasele, kes seda esimesena kuulsid, kõlas see tõenäoliselt võimatu ülesandena. Kuid kristlik kogudus levis kiiresti kogu Rooma impeeriumis ja väljaspool seda. Ja alates kaasaegse misjonitöö sünnist kaks sajandit tagasi on kristlusest saanud kõigist uskudest kõige enam väljapoole suunatud usk. See on tunginud maa kaugetesse nurkadesse. Kuid misjoniülesanne pole veel lõpetatud. R. H. Mounce’il on ilmselt õigus, kui ta ütleb: „Alles siis, kui kogudus on lõpetanud ülemaailmse evangeeliumi misjonitöö, ei saa Kristuse teine tulek enam viibida.“
Teine konkreetne lõpumärk on salmis 27, mis kujutab Kristuse tulekut nagu välku, mis on nähtav kogu maailmas. Kuid see märk ei kuuluta, et lõpp on lähedal. Vastupidi, see näitab, et see sündmus on juba käes.
Ainus sündmus, mida Matteuse 24. peatükis tunnustäheks nimetatakse, on salmides 30 ja 31 − „Inimese Poja tunnustähe“ ilmumine taevas. Taas ei ole tegemist märgiga, mis viitaks Jeesuse tuleku lähedusele, vaid sellele, et see juba toimub, kui Ta tuleb pilvedel „väe ja suure kirkusega“ koos inglitega ja „suure pasunahäälega“, toimub surnute ülestõusmine ja elavate usklike taevasse minek (vt ka 1Ts 4:16, 17; 1Kr 15:51−54).
Seega tundub Matteuse 24. peatüki muster olevat, et tõelised märgid ei näita mitte Kristuse tuleku lähedust, vaid Kristuse tegelikku saabumist. Vähem täpsed märgid õhutavad usklikke selle päevani pidevalt valvama.
Ajastute lootus on Jeesuse tagasitulek taevapilvedel. Selle sündmuse tõttu saab kõigi aegade ja kohtade kristlastel võimalikuks kogeda täielikku lunastust. Pole ime, et Paulus nimetab seda „õndsaks lootuseks“ (Tt 2:13).
In English