JUMALA AUTORITEEDI KÕRVALDAMINE

Lutsifer ei hinnanud temale antud kõrget au kui Jumala andi ja see ei kutsunud temas esile tänulikkust Looja vastu. Ta uhkeldas oma sära ja hiilgusega ning taotles võrdsust Jumalaga. Taevased inglihulgad armastasid ja austasid teda. Inglid tundsid rõõmu tema korralduste täitmisest; tal oli tarkust ning au rohkem kui neil kõigil. Ometi oli Jumala Poeg taeva tunnustatud Valitseja – üks Isaga võimult ja autori- teedilt. Kristus osales kõigil Jumala nõupidamistel, kuid Lutsiferil ei lubatud selliselt Jumala kavatsustesse tungida. „Miks,“ küsis see vägev ingel, “peaks Kristusel olema ülim autoriteet? Miks austatakse Teda rohkem kui Lutsiferi?” – “Suur võitlus” (The Great Controversy, 495).

Kuni suure võitluse lõpuni taevas jätkas suur võimuhaaraja enda õigustamist. Kui tehti teatavaks, et ta koos kõigi poolehoidjatega taevast välja heidetakse, väljendas mässajate juht jultunult põlgust Looja käsu vastu. Ta kuulutas jumalikud määrused vabaduse piiranguiks ning teatas, et tema eesmärk on tagada Jumala käsu tühistamine. Saatan ja tema väed veeretasid süü mässu pärast täielikult Kristusele, väites, et kui neile poleks tehtud etteheiteid, poleks nad iialgi mässama hakanud.

Saatana vastuhakk pidi olema õppetund universumile kõikidel tulevastel ajastutel, alaline tunnistus patu olemusest ja selle kohuta- vatest tagajärgedest. Saatana valitsus ja selle mõju nii inimestele kui inglitele pidi näitama, missugused on jumaliku autoriteedi kõrvale- heitmise tagajärjed. See pidi tunnistama, et Jumala valitsuse ja Tema käsu olemasolust sõltub kõigi loodud olendite heaolu. Selliselt pidi kohutava eksperimendi – vastuhaku – lugu turvama alati kõiki pühi olevusi, ennetama nende langemist ülekohtu pettuse küüsi, säästma neid tegemast pattu ja kandmast selle karistust.

Jumal võib iga hetk kõrvaldada kahetsematutelt inimestelt oma imeväärse halastuse ja armastuse meenutajad. Kui vaid inimolendid mõtleksid, missugune on tänamatuse ja Kristuse lõpmatu anni hülgamise tagajärg! Juhul, kui nad jätkuvalt armastavad ülekohut enam kui sõnakuulmist ega hinda Jumala praeguseid õnnistusi ja praegu nende kasutada olevat suurt halastust, tabab neid viimaks igavene hukk. – Käsikiri 125, 1907 (Sermons and Talks, 1. kd, 388, 389).