ESIMENE LUNASTUSTÕOTUS

Esimest korda kuulsid inimesed lunastustõotusest siis, kui Jumal lausus Saatana kohta needuse. See needus Saatanale oli meie esivanemate jaoks tõotus. Kui Jumal kuulutas ette inimese ja Saatana vahelist sõda, kuulutas Ta ka seda, et kardetava vaenlase jõud ühel päeval murtakse. /…/ Aadamale ja Eevale kinnitati, et vaatamata nende suurele patule ei jäeta neid Lutsiferi meelevalda. Jumala Poeg oli pakkunud nende üleastumise lepitust iseenda elu kaudu. Neile anti katseaeg ning läbi kahetsuse ja usu Kristusesse võisid nad jälle saada Jumala lasteks. PP 65-6

Samal hetkel, mil inimene andis järele Saatana kiusamisele ning tegi just seda, mida Jumal oli keelanud, astus Kristus, Jumala Poeg, elu ja surma vahele ning ütles: “Langegu karistus minule. Ma asun inimese kohale. Teistsugust võimalust tal pole.” 1BC 1085

Niipea, kui tekkis patt, oli olemas ka Päästja. Kristus teadis, et Tal tuleb kannatada. Sellest hoolimata tahtis Ta olla inimese asemel. Niipea, kui Aadam oli üle astunud, esitas Jumala Poeg end tagatisena inimkonna eest, evides küllaldaselt väge pööramaks määratud karistust ära inimkonnalt - seda Ta hiljem Kolgatal surres ka tegi. /…/

Tulevik tundus sünge ja tume ning sellel lasus otsekui surma vari. Siiski valgustas seda ere lootuskiir - tõotus Päästja tulekust. Kristus ise kuulutas Aadamale maailma ajaloo esimest evangeeliumi. Aadam ja Eeva tundsid oma patu pärast siirast kurbust ja kahetsust. Usk Jumala kallihinnalisse tõotusse säästsid neid lõplikust hävingust. 1BC 1084