PÄÄSTJA IGAVIKUST

Üleastumise hetkest alates on Jumal töötanud lunastusplaani kallal, otsides võimalusi taastamaks inimese täiuslikkust. Kristuse ristisurm tegi Jumalal võimalikuks võtta enda juurde iga andestust otsiv hing ning talle halastada. ST 12.06.1901

Kui jumalik Kannataja ristil rippus, kogunesid inglid Tema ümber. Temale vaadates ja Tema viimast karjet kuuldes küsisid nad äkilise emotsiooni ajel: “Kas Jehoova ei päästagi Teda?” /…/ Hiljem öeldi: “Issand on tõotanud ja Ta ei kahetse oma lubadust. Isa ja Poeg on tõotanud täita igavese lepingu kõik punktid. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” Kristus polnud üksi hetkel, mil Ta end ohverdas. Ta täitis vaid lepingut, mille Ta oli teinud koos Isaga enne maailma aluste rajamist. Nad andsid pühaliku tõotuse, et Kristusest saab inimkonna tagatis, mille läbi inimesed suudavad võita Saatana kavalused. YI 14.06,1900

Inimkonna päästmine on alati olnud taevaste nõupidamiste keskseks teemaks. Armuleping oli sõlmitud enne maailma aluste rajamist. See leping on kestnud kogu igaviku ning seetõttu nimetataksegi seda igaveseks. Nii nagu me võima kindlalt väita, et Jumal on alati olemas olnud, võime veendunult öelda ka seda, et Kõikväeline on alati rõõmuga väljendanud oma armastust inimkonna vastu. 7 BC 934

Mida enam me seda teemat uurime, seda sügavam see meile tundub. Siiski on veel küllalt uurida, et mõista Lunastaja aulisust. See au kuulub Eluvürstile ning ka kõige võimsama inimese vägi ei küündi selleni. Inglidki igatsevad vaadata sellesse imelisse saladusse - inimkonna lunastamisse. MS 128,1897