Rõõm, rõõm, südames on rõõm

1997. aastal olin autoõnnetuses. Läksime metsatiiki ujuma ning vastaskalda seltskond läks lisaviina tooma. Meist möödudes kaotas auto juhitavuse. Olin jalgupidi vees ja viimane asi, mida mäletan, oli see, kuidas punane auto lendas (nagu Ameerika filmis) minu poole – kallas oli veepinnast kõrgemal.

Paar hetke veel ja oleksin surnud – jäin teadvuseta auto alla vette. Kokku tehti mulle kolm operatsiooni (reieluumurd) ja veetsin aega nii reanimatsioonis kui intensiivravis (kopsukahjustus vee all olemisest). Kui autojuht tuli koos oma emaga haiglasse vabandust paluma, ei tulnud mul pähegi ta peale kuri olla. Olin siis 12-aastane.

See õnnetus muutis mu elu. Endale märkamatult muutusin positiivseks ning rõõmsameelseks. Sellele aitas kaasa ka mu ema. Isegi mu palatikaaslased ootasid mu ema külla: „Ta naeratab alati ja on nii rõõmus. Miks sina nii rõõmus ei ole?” See küsimus pani mind mõtlema.

Eluks ajaks on mu reiel pikk arm. Iga kord, kui keegi näeb seda, ajab ta silmad suureks ning küsib: „Mis juhtus!” Küsimus ise ei olegi nii hirmus, reaktsioon sellele häirib: „Oi, kui hirmus!” Mis seal enam hirmsat on, pigem peaks rõõmus olema: „Oi kui tore, et sa elus oled!”

Kas Sina särad päikese kombel? Kui sinu käest küsitaks: „Miks sa ei naera nii palju?”, mida vastaksid? Kui keegi räägib sulle oma õnnetusest, kuidas sina sellele reageerid? Äkki sinu reageering muudab selle inimese ellusuhtumise rõõmsamaks?

Ela oma tänast päeva nii, nagu elaksid paradiisis!

Kristiina Räägel